Järelhüüe: Marina Sillaste lahkumine jätab tühja augu

Marina Sillaste. Foto Arvo Tarmula

„Näe, sünnib siia ilma inimene, tuli nagu suurele rõõmupühale. Tegi head, tegi endale. Tegi halba, ikka kah endale. Ja võib-olla jäi ka palju tegemata. Võib-olla tahaksid teised temalt andeks paluda seda halba, mis nemad on temale teinud. Aga kes meist teab, kui palju keegi kellelegi võlgu on. Aga üks on kindel. Parem ise siit kurvalt ära minna kui teisi kurvastada, sest see, kes meile järele tuleb, tema ei oota. Tema paneb käe õlale ja ütleb: Lähme siit ära, sest see aeg, mis sulle anti, on möödas.”

Nii rääkis Lible väiksele Arnole kellatornis, kus nad ülevalt jälgisid kiriklikke matuseid. „Kevade” filmist on silme ees, kuidas Liblet kehastanud Kaljo Kiisk seejärel peopesaga üle vesiseks kippuva ninaaluse tõmbab ja mõtlikult kaugusse vaatab.

Teatrikunsti jüngrid on kaduviku laulikud. Nemad kuulutavad oma tõde siin ja praegu ning jälg sellest joonistub õhku nagu lennuki heitgaaside jutt taeva taustal. Edasine oleneb juba juti võimsusest ja ilmastikuoludest, aga olematusse haihtub ta igal juhul.

Marina Sillaste on nüüd ise kaduviku teel. Võib ju armsasti väljendada, et ta läks igavikku ehk parematele jahimaadele. Neist jahimaadest ei tea siiajääjad midagi, küll aga tunnevad Haapsalu teatritegijad millegi olulise kadumist. Ühispildile oleks nagu auk tekkinud.

Umbes kolmkümmend aastat tagasi tekitas Sillaste Haapsalus suurt elevust. Noor ja ambitsioonikas teatritegija sai õpetust Tallinna kõrgkoolis. Kodulinna naasnuna tõmbas ta käima noorte teatristuudio. Hellitlevalt hakati seda Manni stuudioks kutsuma, õpilasi aga Manni lasteks. 2002. aastal tema eestvedamisel sündinud SEE teatrit nimetavad paljud Manni teatriks. Tarmukas lavastaja ja teatripedagoog jõudis ühel hetkel arusaamisele, et sõltumatus kohalikust kultuurikeskusest annab talle suurema loominguvabaduse. Oma teatris kutsus ta etendusi looma külalislavastajaid, käivitades ise samal ajal mitmeid ülelinnalisi kultuuriprojekte. Üle kümne aasta ei kujuta septembri alguse Haapsalut ette ilma nostalgiapäevadeta.

Olen minagi vahetult nende päevade eel Manni Vaba tänava staabis istunud ja omaette kahelnud, et kuidas ta seal valitsevast tohuvabohust (heebrea keeles tühi ja paljas) mingi süsteemi loob. Mõne tunni pärast aga imestanud, et kõik laabub. Praegu aga ei ole küll kedagi näha, kes suudaks kas siis nii või naa neid päevi üldse korraldada.

Teine auk tekib ühispildile, kui otsime sealt teatritegijaid. Nüüd ei ole Haapsalus enam mitte ühtegi tegutsevat teatrilavastajat. Mõtlen neid, kes oskavad ja teavad sellest kunstist midagi ning kel on ka sellekohaseid võimeid ja annet.

Eelmisel kevadel kohtusin Manniga kultuurikeskuses üleriigilisel gümnasistide teatrifestivalil. Istusime kaks päeva hommikust õhtuni vaatesaalis ja pärast olid meil huvitavad arutelud nähtu üle. Mitmed etendused pakkusid sügava kunstilise elamuse. Küll aga morjendas veidi, et olime kahekesi ainsad Haapsalu teatriinimesed, kes festivali vastu huvi tundsid.

Kui kaob inimene, kes huvi tunneb, poeb hinge alati õõnes tunne: mis edasi saab? Loomulikult jäävad Manni sõbrad ja tuttavad teda hea sõnaga meenutama. Esialgu tuleb aeg-ajalt ikka jutuks, et Mann tegi nii või mõtles naa või rääkis midagi hoopis omamoodi.

Täna aukudega pildi ees seistes tänavad paljud Marina Sillastet koos veedetud aja eest. Selles ajas oli nii päikest kui ka äikest. Meenutatakse ja tõdetakse, et tänu Mannile muutus nendegi elu rikkamaks. Meenutatakse, kuni kaduvik ka meenutajad endasse neelab.