Kuni 21. juulini saab Haapsalu kultuurikeskuses uudistada Haapsalu kutsehariduskeskuse õpilastööde näitust „Ammetil on kuldpõhi all“. Näha saab tisleri, tekstiilitöö, mööblirestaureerimise ja sadulsepa eriala õpilaste lõputöid.
Mööblirestaureerimist õpetatakse kutsekoolis 2009. aastast ning sel kevadel sai lõputunnistuse juba kuues lend. Mööblirestaureerimine on kooli üks populaarseimaid erialasid.
Ülle Erman õppis koolis kaks aastat mööblirestaureerimist. Lõputööna taastas ta Margus Kripsi juhendamisel talupoja kapi.
„See on mul abikaasa vanemate sahvrist leitud, tõenäoliselt on see valmistatud eelmise sajandi keskel,“ ütles Erman. Kapp olnud üsna kurva välimusega. „Koitanud, aga mulle meeldis,“ meenutas Erman.
Kui oli lõputöö valimise aeg, tiris ta kapi sahvrist välja. Selgus, et kapi olukord oli arvatust veelgi nukram. Algul lootis Ülle Erman, et saab kapp vajab vaid pisemaid parandusi, aga tegelikult tuli see juppideks harutada. „Järjest tegin igale osale parandusi,“ kirjeldas Erman. Kapi uuesti kokkupanek olnud üsna keeruline. „Mitusada tundi läks sinna. Aga see oli ka minu päris esimene töö,“ ütles Erman.
Kodus on Ülle Ermanil kapi jaoks koht valitud. „Palkseinaga sobib,“ kirjeldas Erman kapi tulevast asukohta.
Pilku püüavad Külli Volmeri uhke tigudiivan, Tiina Leigeri vanavanaisa tool, Gea Lepiku 1960. aastate tool, Tiina Elmi rokokootool ja Andres Roosma raadio tugitool.
Andres Roosma juhendaja oli Ülle Kübarsepp. „See periood, kui selliseid mööblikomplekte valmistati, oli läinud sajandi kuuekümnendatele aastatel,“ viitas juhendaja. „Sellises toolis kuulati raadiot.“
Õpilased tulid Kübarsepa sõnul töödega väga hästi toime. „Roosma Andres on igavesti vahva poiss, Tiina Elmi ja Gea Lepik on igati tublid,“ kiitis õpetaja, loobudes kedagi esile tõstmast. Raskusastmelt oli Kübarsepa juhendatavatest kõige keerulisem ilmselt Tiina Elmi rokokootool.
Paeluvad on Juta Kiisküla käised ja kirivöö Kihnu ainetel, Tiina Juhani romantilised päevavarjud, Mariann Hatto heegeldatud kassimajad. Ja Mari-Anne Penderi sõbad.
Mari-Anne Penderit juhendanud käsitöö ja kangakudumise õppejõud Hille Ahun-Vaarpuu ütles, et sõbade valmimine oli hästi pikk protsess. „Ta [Mari-Anne Pender] võttis küülikud, ise tegi lõngad ja kudus, sellest ka töö nimi „Angooraküülikust sõbani“,“ selgitas juhendaja.
Penderil on kodus neli angooraküülikut, keda ta kord kolme kuu tagant pügab. „Hästi karvased potsakad,“ kirjeldas Mari-Anne Pender küülikuid. "Peamiseks motivatsiooniks oli tärganud huvi lõnga valmistamise vastu. Angooravill on üks pehmemaid villasid, millest on võimalik teha kvaliteetseid ning luksuslikke tekstiile. Üheks põhjuseks oli ka see, et olen alati palju kudunud, kuid seni pigem varrastega."
Ühelt küülikult saab korraga 100 grammi villa, kahe sõba valmistamiseks kulus nelja küüliku vill.
Näputööd on Pender ka varem teinud, kuid nii suuri, kui näitusel väljas, pole ta varem teinud. „Kangakudumist õppisin ju alles koolis,“ selgitas Pender.
"Omal käel tutvusin jänesekasvatuse põhitõdedega, uurisin villase lõimelõngaga telgedel kudumise ning lauatelgede ülesseadmise kohta," selgitas Pender. "Kogu protsessi jänesepoegadest kuni valmis sõbani võib tagantjärele hinnates pidada parajalt põnevaks ning väljakutsuvaks. Lõnga valmistamine ja sõba kudumine oli kokkuvõttes üsna aeganõudev ja väljakutseid pakkuv ettevõtmine."
Vt ka: "Kutsekooli õpilased panevad oma tööd Haapsalu kultuurikeskuses näitusele"
Fotod: Urmas Lauri 
