0

Riima Velbre: mis juhtub, kui laps ei oska mängida?

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Riima VelbreLaste mänguoskus hakkab kaduma, sest pärismängu asendavad nutiseadmed ja muud interaktiivsed vahendid.
Mis aga juhtub siis, kui laps ei ole õppinud mängima, ja mida saame selleks teha meie, täiskasvanud ja pedagoogid? Tartu hariduse tugiteenuste keskuse logopeed-eripedagoog Ülle Kuusiku rääkis Läänemaa lasteaiaõpetaja koolitusel, et laste mänguoskused on vähenenud. Rollimänguoskus on vähene, sest suhtlusoskus on vähene, emotsionaalne areng aeglustunud ja lastel käitumisprobleemid. Laps, kes ei ole lapsepõlves küllalt mänginud, ei ole läbinud sotsiaalse elu kooli ning seetõttu võib tal ka täiskasvanuna olla raskusi inimestevaheliste suhete mõistmisel, loomisel ja hoidmisel.
Põhjused, miks see nii on:
a) mängukultuuri edasiandmine ühelt põlvkonnalt teisele on vähenenud; ei elata koos vanematega;
b) vanemate osa vähenemine laste kasvatamisel, vähene aeg lapsega mängimiseks;
c) meedia ja arvutimaailma mõju, mille tõttu laps ei suhtle ega liigu piisavalt;
d) pööratakse enam tähelepanu teadmiste omandamisele kooliks valmistumisel ja vähem mängulisele tegevusele.

Mida rohkem rääkida, laulda, mängida lastega kodus ja lasteaias, seda rohkem areneb laps. Mängu kaudu õpib laps tundma maailma, õpib suhtlema, leiab sõpru, kellega mängida, ja kehtestab ennast. Ärge jätke oma last ilma igakülgselt arendavast kvaliteetajast oma vanemaga! Lapsel ei ole vaja palju mänguvahendeid, tal on vaja kaasmängijat ja oskusi, mille pinnalt laps areneb ning tekib palju huvitavaid mänge. Väga head mängijad on ka isad. Lapsed ootavad lasteaeda teemapäevadele rohkem isasid ja vanaisasid, kellega koos mängida ja juttu ajada.
Esimesed õpetused mänguks saab laps kodust. Täiskasvanu ülesanne on olla mängus ,,kohal”, tutvustada lapsele mänguasju, õpetada last mänguasju kasutama. Neis tutvumismängudes on vaja lelud elavaks mängida ehk ,,hingestada”, mida laps peagi ise jäljendama hakkab. Sellest kujuneb lapse suhtumine lelusse.
Täiskasvanu demonstreerib lapsele mänguasja ja näitab esmalt ette ühe lihtsa kasutusviisi. Väga tähtis on täiskasvanul toiminguid kommenteerida, mis kinnistab ja üldistab tehtu ning arendab lapse kõnet.
Mänguks peab valima lapsele tuttava situatsiooni: söötmine, pesemine, arsti juures käimine, poes käimine ehk see, mida on laps näinud ja kogenud. Nüüdisajal ei piisa, kui öelda lastele: minge mängima! Tuleb ise kaasa mängida ja võtta koos lastega mängides mitmesuguseid rolle ning selle kaudu suunata ka laste rollivalikuid, mängusituatsioone ja -käitumist. Laps peab pingutama, aga see peab olema lapsele jõukohane  ning laps peab kogema edutunnet.
Mida siis peaks laps oskama või omandama allpool toodud arenguetappidel:
0–1 a – emotsionaalne suhtlus täiskasvanuga – intensiivne areng, laps muudab asendit, on püsti; mõistab inimkõnet, paneb rõngaid posti otsa. Kasutab silpe või sõnu „anna”, „emme”. Inimese areng vajab suhtlemist, emotsionaalset kontakti. Suhtlemine on hääl, puudutused, rääkimine, laulmine, muinasjuttude lugemine, jutustamine. Seda kasutades on vanem oma lapsega kontaktis.
1–3 a – esemeline tegevus – haaramine, hoidmine, ühest käest teise kätte andmine. Koos selle tegevusega kindlasti ka suhtlemine. Selles etapis on käeline tegevus väga oluline, mida käsi õppis seda ta saab teha, Kõik, mis käe kaudu tuleb, läheb ajju. Kõne ei tule mitte tühjale kohale, vaid seda ümbritseb käeliselt ja verbaalselt tegus keskkond. Lapsel peab olema, keda ja mida matkida, see on talle sündimisest saadik kaasa antud (nt näeb oma vanemaid ainult televiisorit diivanil vaatamas, siis seda ta ka õpib ja teeb edaspidi). Ongi televiisor lapse kasvataja! See, kuidas inimesel elus läheb, oleneb sellest, kuidas temaga oldi 0–3 aastani.
Laps peab teatud asju ise tundma (lusikas, pott, labidas reha, ämber, riided jms) ja oskama kasutada neid esemeid – see on baasõpetus.
Rollimängu ei toimu, kui last ei ole õpetatud ehk temaga pole mängitud.
3–7 a – rollimäng on 3–7 a laste juhtiv tegevus, mille käigus võtab laps täiskasvanu rolli ning suhtleb ja käitub võetud rollist lähtuvalt. See on loovmäng, mille autoriks on lapsed, kuid mis ei saa eksisteerida reegliteta.
Mängumaailmas saab laps teha kõike seda, mida ta tegelikult ei suuda (nt autot juhtida). Antud mängus saab laps positiivse tagasiside – ta saab väga hästi hakkama. Mängus areneb lapse  emotsionaalsus. Ta käitub nii nagu tema vanemad. Kui lapsel seda eeskuju ei ole, on rolliga raske toime tulla. Laps, kes ei ole näinud loomulikus olekus lehma, teabki, et piim tuleb poest!

Vastavalt vanusele on mänguaeg, mängu sisu ja püsivus rollimängus erinev:
3–4 a laste rollimängu põhisisu on esemetega sooritatud toimingud (roll on aimatav, ta ei oska veel oma rolli mängida; tegevus kordub), mäng kestab10–15 minutit.
4–5 a laste rollimängu põhisisu on täiskasvanute toimingute kajastamine. Laps on oma mängus juba üsna iseseisev (mäng on planeeritud ja mõtestatud tegevus, mis sisaldab mängusüžeed, rollijaotust; mängukeskkond kujundatud; nimetatakse võetud rolle, tegutsetakse peamiselt võetud rollist lähtuvalt; loogiline seostus), mäng kestab 40–50 min.
5–6 a laste rollimängude põhisisuks muutub täiskasvanute vaheliste suhete kasutamine (roll määrab ära lapse käitumise ja kõne; rolli loogika vale esitluse korral viidatakse reaalsele elule (ehk minu isa teeb nii ja meie peame ka nii tegema)).
6–8 a laste rollimängu põhisisu on endiselt inimsuhete kajastamine (mängu jooksul lähtutakse ühest käitumisliinist, mille määrab ära võetud roll; loogikareeglid reaalsest elust), mäng võib kesta tunde.
Kuidas õpetada last mängima? Õpetamine käib jäljendamise kaudu. Mänguõpetuse põhiraskus lasub täiskasvanuil, tähtis on täiskasvanu eeskuju. Esimesed õpetused mänguks saab laps kodust. Näiteks kui toredad on mängud pikal autosõidul, küll verbaalsed, aga väga arendavad nii lapsele kui ka vanemaile. Pealegi on nad lõbusad ja tegevuses on kogu pere.

Kodus ja lasteaias peaks lapsel olema turvaline keskkond mängimiseks ja eakohased mänguasjad. Mänguasju võiks olla pigem vähem kui rohkem. Ainuüksi mänguasjade rohkus ei taga lapse mänguoskust, pigem hajutab see tähelepanu ning laps tegutseb lühikest aega. Kui mänguasju on palju, võiks mõned vahepeal ,,peitu” panna. Lapse mänguasi peaks olema selline, millega on võimalik mängida.

Lõpetuseks võib öelda, et mäng on lapsel üks elu tähtsaim tegevus. Selleks tuleb ka vanemail rohkem aega leida ja luua tingimused. Laps, kes on õpetatud mängima, veedab hoopis vähem aega televiisorit vaadates ja nutiseadmetega internetiavarustes ega kipu kurtma igavuse üle. Laps, keda on teadlikult õpetatud mängima, neil on ka lasteaias paremad eeldused hakkama saamiseks ja kohanemiseks.

Tartu hariduse tugiteenuste keskuse logopeed-eripedagoog Ülle Kuusiku loengu „Rollimäng koolieelses eas ehk Kuidas õpetada last mängima” põhjal

Riima Velbre
Haapsalu lasteaed Tareke
direktor

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz