Jaanus Marrandi: Uber ja traditsioonilised taksod

Ühistranspordiseaduse muutmise seadus ehk Uberi seadus kütab kirgi, mõne meelest seadustab see piraattaksod, teised näevad selles Euroopas teed rajavat esimest pääsukest.

Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et me ei peaks sõidujagamise puhul otsima põhjendusi, kuidas seda ei saa reguleerida, vaid arutama, kuidas leida töötavad lahendused. Džinn on pudelist välja lennanud ja tagasi seda ei topi. Jagamismajanduse mahuks kogu maailmas hinnati 2013. aastal 26 miljardit dollarit ja see kasvab üsna kiiresti.
Selline edu on seotud tehnoloogia ja inimeste mõttelaadi muutusega. Kui sada aastat tagasi nimetati edumeelseks vähese kapitali kokkupanekut ja selle kasvatamist läbi ühistegevuse, siis lähiajal seostub see kahtlemata jagamismajandusega. Iseenesest on positiivne, et inimesed jagavad neile kuuluvat vara ja osaaja ettevõtjana suurendavad oma pere sissetulekut. Arusaadav, et on tekkinud konflikt traditsioonilise majanduse lahenduste ja jagamismajanduse vahel. Nii nagu ei ole võimalik ära keelata uusi IT-lahendusi ja kogu äpindust, mis elu muudavad, nii ei saa ka sõidujagamisteenust, kutsutagu teda Uberiks, Taxifyks või milleks iganes, lihtsalt piraattaksonduseks nimetada ja ära keelata. Kuna jagamismajandus jääb toimuma niikuinii, on möödapääsmatu asendada tegevus seaduslikesse raamidesse.
Skype oli esialgu telefonifirmadele nagu pühaduseteotus. Ometi eksisteerivad praegu nii Skype kui tavatelefonid kõrvuti. Samamoodi juhtub ka taksonduse ja sõidujagamisega. Need ei ole üksüheselt võrreldavad teenused ja mõlemale jääb kindlasti tegevusruumi ja klientuur, kes eelistab üht või teist teenust. Oluline on, et sõidujagamisteenuse defineerimisel ja seadustamisel ei tohiks me libastuda ja pakkuda kiirustades välja lihtsakoelisi lahendusi, mis tooksid endaga kaasa kohtuvaidluste laviini. Nii võiksime diskrediteerida jagamismajandust kui põhimõtet tervikuna. Seega peaksime väga hoolikalt suhtuma võimalikesse süüdistustesse, mille kohaselt rikutakse põhiseaduslikku võrdse kohtlemise printsiipi.
Sotsiaaldemokraatide jaoks on eelnõus kolm küsimust. Esiteks sõidujagaja defineerimine ettevõtjana ja tema maksutulude ja -kulude arvestamine, teiseks sõiduohutuse ja teenuse kvaliteedi küsimus, kolmandaks täpse piiri tõmbamine traditsioonilise taksoteenuse ja sõidujagamisteenuse vahele nii, et langeks ära võimalik põhiseaduslik riive. Äriseadustiku järgi peab isik, kes teeb püsivalt mingit tööd või pakub teenust, registreerima ennast FIEna. Meie hinnangul käib see ka osaajaga töö kohta, olgu see või 20 tundi nädalas, nagu teevad keskmiselt Uberi juhid. Kuna inimese põhitöö on mujal, siis praegused äriseadustiku ettevõtlusvormid selleks hästi ei sobi. Mõistlik oleks luua äriseadustikus uus ettevõtlusvorm, nimetatagu teda kas ettevõtjaks või osaaja ettevõtjaks või jagajaks, see on juba maitseküsimus. Selline ettevõtlusvorm võiks olla lihtne ja bürokraatiavaba. Alusena annaks kasutada juba praegu kasutatavaid maksuameti platvormi, kus jagaja saaks ennast ise registreerida ja deklareerida tulud-kulud. Võib-olla piisakski mõnest klikist enda registreerimiseks, millega kaasnevalt olekski registreeritud ettevõtja koos maksude arvestamisega samal platvormil. Nii võiks laekuda tegelikult ka sõidujagajatelt arvestatavat maksutulu. Ma arvan, et mitte vähem kui praegu keskmiselt taksojuhilt, kellelt laekub aastas 133 eurot keskmisena.
Teenuse kvaliteedi ja sõiduohutuse küsimuste lahendamiseks tuleb hinnata olemasolevaid Uberi ja Taksify enda siseseid nõudeid sõidujagajatele ja kaaluda nende sissekirjutamist käesolevasse seadusse. Uskuge mind, juba praegu ütleb analüüs, et need nõuded on päris karmid. Päris hästi mõjub teenuse kvaliteedile sõitjate tagasiside ja hindamine.
Kolmanda teemana tuleks üle vaadata ühistranspordiseaduse nõuded taksoteenusele ja neid lähendada sõidujagamisteenusele. Ehk sisuliselt tähendaks see osalist lihtsustamist ka taksodele. Muidugi on ka väga põhimõttelised küsimused, mis peaks jääma eristama traditsioonilist taksoteenust ja sõidujagamisteenust. Eelnõus on need ka ilusasti välja toodud, alates taksode eraldusmärkidest, plafoonist ja muudest välistest tunnustest ning lõpetades ühistranspordiradade kasutamise ja elektroonilise tellimisplatvormiga. Kokku on neid päris olulisi erinevusi 7–8. Sõidujagamisteenus jääb konkureerima peamiselt linnast n-ö spontaanselt hangitavate taksodega, aga ilmselt on taksoteenusel omad eelised.

Kõne riigikogus 19. aprillil nn Uberi seaduse arutelul