HÕFF tuleb fantastiliselt õudne ja naljakas, lubas festivali programmi koostaja Helmut Jänes. Brasiilia gore-horror "Sünged lood" (fotol) on selle lubaduse ehedaks näiteks.
HÕFFi ehk Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivali kiputakse tavaliselt ikka seostama õudusfilmidega. Koos HÕFFi programmi koostaja Helmut Jänesega heidame aga pilgu festivali teistsugusele küljele.
HÕFFi programm on sel aastal nii tihe, et Jänese sõnul oli seda raske kolme päeva peale ära jagada. „Aga peab!” hüüatab ta. Filmid on nüüd mõnda aega juba paigas ja välja valitud nii, et oleks parasjagu õudust, fantaasiat, ulmet, midagi friikidele ja mõistagi ei saa mööda ka nostalgiafilmidest ehk kummardusest nende žanrite teerajajaile.
HÕFFi tuumikuks on alati olnud uued, värsked filmid, mida ei ole seni näidatud ja mida ka võib-olla enam pärast festivali kinodes ei näe. „See on alati see tõmbenumber, mis inimesed kohapeale toob, et HÕFFil näeb alati midagi uut ja värsket,” seletab Jänes.
Aga nagu ikka, armastavad kõik inimesed nostalgitseda. Nii ka kinopublik. Seepärast on HÕFFi programmis alati 1970ndate ja 1980ndate filme. Sel aastal on nostalgiaprogramm jaotatud kaheks. Kõige magusam programm peaks Jänese hinnangul olema just see 80ndate oma. „Kummardus 80ndatele on juba aastaid vaatajate hulgas väga popp olnud. Selle mõte ongi olnud tuua mõni tolle aastakümne suur film taas ekraanile,” räägib Jänes.
Topeltterminaator
Tänavu on selleks üheks suureks filmiks kultusklassik „The Terminator”, mis loodetavasti ei vaja pikemat tutvustamist. Ulatuvad ju esikfilmi järjed sellesse sajandisse ja neist viimane, „Terminator Genisys” linastus alles eelmisel aastal. Vana hea terminaator Arnold Schwarzeneggeri kehastuses ei tule aga üksi. Kui „esiklaps” üle vaadatud, saab publik sama pileti eest ära näha Indoneesias valminud käsitlust James Cameroni 1984. aastal sündinud ulmemärulist, mis kannab pealkirja „Lady Terminator”, mis nägi ilmavalgust viis aastat pärast algversiooni. „See on üks omaette elamus ja päris naljakas kompott!” hoiatab Jänes.
Film on ere näide kõige autentsemast ja veidrast multikultuursest Indoneesia filmikunstist, mis matkis tol ajal edukalt Hollywoodi hittfilme, pannes sinna kamaluga juurde vaimukaid grindhouse-stiilis elemente: seksi, verd, vägivalda ja muidugi ka kohalikku folkloori.
„Ulme-, fantaasia- ja õudusfilmide maailm on väga lai. Me ei tohiks unustada, et suure-eelarveliste ingliskeelsete ja tihtilugu just Ameerikas tehtud filmide kõrval eksisteerivad veel teised maailmad, näiteks Aasia või Lõuna-Ameerika, kus tehakse väga palju õudus- ja fantaasiafilme. Me ei ole paraku harjunud neid vaatama. Need on hoopis teistsuguse esteetikaga ja tõesti väga põnev ja ka naljakas vaadata,” jutustab Jänes.
Aurupungine fantaasia
Teise poole nostalgiaprogrammist moodustab miniretrospektiiv legendaarse tšehhi animaatori ja filmilavastaja Karel Zemani loomingust.
„Karel Zeman on 1950.–60.–70ndate Ida-Euroopa kuulsaim animaator, kes tegi nii täispikki animafilme kui ka väga vägevaid fantaasiafilme. Tema töödest said hiljem inspiratsiooni ka Hollywoodi suured režissöörid Tim Burton ja Terry Gilliam. Me anname talle postuumse elutööpreemia, et austada tema loomingut, mis inspireerib filmitegijaid veel ka tänapäeval,” selgitab Jänes.
Zemani nimel võtab preemia vastu tema lesk, kes on oma abikaasa jälgedes käinud ja samuti filme teinud.
HÕFFil saab näha kolme Zemani filmi eri aastakümnetest. Kõige olulisem neist on Tšehhi siiani kõigi aegade vaadatumaks filmiks peetud 1958. aastal valminud „Back Cupi saare saladus”, mida tutvustasid Ameerika filmilevitajad pealkirja all „Jules Verne’i imeline maailm”.
„Sellest filmist pole ükski Tšehhi film suuremat kassat teeninud ja filmi vaadates ka mõistab, miks. Kui see film 60 aastat tagasi esimest korda kinodesse jõudis, võis see publiku oma fantaasiaküllasusega ikka pahviks lüüa küll!” märgib Jänes.
Film esindab žanrit, mida nüüdisajal armastatakse 19. sajandist pärit masinate jõulise demonstreerimise tõttu kutsuda ka aurupungiks. Film ise räägib mereröövlitest, kes röövivad kuulsa teadlase, et too arendaks nende jaoks välja massihävitusrelva. Naiivselt koolipoisiliku süžee kaalub üles filmi köitev visuaal.
Teine Zemani film HÕFFil on lustakas „Imeline parun Münchhausen”. Zeman aga ei vaevunud end piirama algallika ehk Gottfried August Bürgeri kuulsa romaaniga, ja keeras vindi mõnuga üle. Kohe filmi alguses maandub astronaut Tony Kuul ja kohtub seal rühma härrasmeestega, kelleks on Cyrano de Bergerac, üks Jules Verne’i tegelane ja parun Münchhausen. See, mis järgneb, on mõistagi täiesti pöörane.
Kolmas Zemani film „Varastatud õhulaev” tähistab tagasipöördumist Jules Verne’i ja tema aurumasinate juurde. Filmi peategelasteks on kamp teismelisi poisse, kes kaaperdavad gaasiõhupalli ja sõidavad sellega maailma avastama. Üsna pea on neil saatjaiks superspioonid, armeejuhtkond ja kapten Nemo isiklikult.
Veider Venemaa
Kummarduse Venemaa kummalistele fantaasiatele tehakse 1986. aastal Nõukogude Liidu kodanike kujutlusvõime piirid proovile pannud kuulsa vene režissööri Georgi Danelia teos „Kin-dza-dza”. Kui ulme- ja fantaasiafilmide vaeses suurriigis võeti katsetused selles vallas tavaliselt suure huviga vastu (meenutagem kas või Eesti kineastide saavutusi „Hukkunud Alpinisti hotell” ja „Navigaator Pirx”, mis tehti koos poolakatega), siis selle filmi saatus nii särav ei olnud – „Kin-dza-dza” oli lihtsalt liiga veider.
„Nooremad inimesed seda filmi vaevalt et üldse teavad. Minu põlvkonnale, kes me 1980ndail koolis käisime, peaks see film aga nii mõndagi ütlema. Omamoodi elamus see tookord ju oli, aga eriti huvitav on asju distantsilt vaadata ja meenutada, milliseid elamusi see film tekitas siis ja milliseid praegu. Need on kaks täiesti erinevat elamust,” rõhutab Jänes.
Siis tundus see suur ja uhke ulmefilm, sest Ameerika ulmefilmid Eesti kinodes veel sagedased külalised polnud ja neid asendasidki Nõukogude ja Ida-Euroopa ulmekad. „Kin-dza-dza” mõjus oma stiililt veidrana ja ühtlasi naljakana ning pigem võeti seda hoopis kui komöödiat, kus veidrad tegelased läksid mingi imeliku masinaga mingile imelikule planeedile, kus nad ajasid veel imelikumaid asju. Nüüd kõnetab see film vaatajat hoopis teistmoodi. „Tegemist on ikkagi omamoodi žanrifenomeniga ja au Georgi Daneliale, et ta julges Nõukogude Liidus sellist filmi teha! Mina vaatan seda kui üht novaatorlikumat NSV Liidus toodetud ulmefilmi,” räägib Jänes.
Filmis on esindatud aurupunk, imelikud lennumasinad, madmaxilik atmosfäär, apokalüptiline maailm – elemendid, mida NSV Liidu fantaasiavaeses filmikunstis varem näha polnud. „See oli täiesti värske sõõm selles maailmas! See film väärib kindlasti vaatamist!”
Praegu on aeg muidugi hoopis teine nagu ka ulmefilmimaastik ja seepärast võib „Kin-dza-dza” taas tunduda täiesti jabur ja totter. Kes aga ulmekomöödiaist lugu peab, saab kindlasti kustumatu templi mällu.
„Peab-nägema”-film
Uuemaist mitte nii õudseist filmidest kuulub Jänese sõnul „peab nägema”-kategooriasse austraallase Dave Jacksoni eelmisel aastal valminud filmi „Ballaad haigest kassist”, mis on HÕFFil paigutatud friigifilmide programmi. „Friigiprogramm ei tähenda kindlasti seda, et see ongi ainult täiesti friikidele,” selgitab Jänes. „Need filmid on inimestele, kes armastavad veidrusi ja teistsugust kino kui tavapublik.”
„Ballaad haigest kassist” on äärmiselt vaimukas, naljakas ja ometi ka äärmiselt õudne komöödia, mis võib kujuneda seekordsele HÕFFi publikule üheks lahedamaks avastuseks. Filmi kodumaal Austraalias sai linateos suurepärase vastuvõtu osaliseks, HÕFF on Euroopas aga üks esimesi festivale, kus filmi süsimusta ja perversset huumorit inimeste peal katsetatakse.
Lugu räägib mehest, kelle kass sureb ära. Mees tõmbab suurest kurbusest kassimaski pähe ning läheb kunstpeenise ja hirmteravate küünistega varustatult Melbourne’i peale, plastämber näpus – veredoonoreid otsima. Eks ikka selleks, et endale sel moel kassi üheksa elu hankida.
„No kus selliseid filme veel näeb, kui mitte HÕFFil!” muheleb Jänes.
Brasiilia põrgulik B-film
Et veel veidi veidrat õli tulle valada, soovitame ka üht friigifilmi, mis on pesuehtne Brasiilia gore-horror. Selle pealkiri räägib juba iseenda eest – „Sünged lood”. Selles filmis pole kohta ei tavapärasusel ega normaalsusel – see on täiesti häbenematu portugalikeelne B-film, millist oskavad teha vaid brasiillased.
„Olge valmis hullumeelseks sõiduks kuuma kohta nimega Brasiilia põrgu!” hoiatab Jänes.
Autorid on peale vaadates olematute kuludega tehtud filmi pannud kogu oma kire kino ja kohaliku folkloori vastu. Publikusse paisatakse topeltannustes ülevõlli „Monty Pythoniga” sarnast süsimusta huumorit vürtsitatuna metsiku brutaalsusega, kus laip ajab laipa taga ja verd lastakse lausa ojadena. Muidugi ei puudu ühes õiges Brasiilia õudusfilmis ka nõiad, maod ja libahundid ning ekraanile pääseb ka üks veidramaid monstrumeid filmikunsti ajaloos – Saci.
Kes temaga varem kohtunud pole, siis HÕFF pakub selleks võimaluse, kus värvidega mõistagi kokku ei hoita.
HÕFF
Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival toimub 29. aprillist 1. maini.
Õõvafestival avatakse reede õhtul kell 18.30 Haapsalu kultuurikeskuse ees hullumeelse sõuga, millest oodatakse kõiki kostümeerituna osa võtma.
Kell 19.15 avaneb festival filmiga, milleks on rahvusvahelise menu pälvinud stiilne Jordaania kummitusfilm „Varju all”.
Esimest korda festivali ajaloos on tiheda filmiprogrammi kõrval ka temaatilised eriüritused raamatulaadast robotite ehitamiseni.
