Edward Lucas: Populism ja selle juured

Mulle ei meeldi sõna "populist". See tähendab ajakirjanike kõnepruugis tavaliselt "poliitikut, kes saab palju hääli ürituse nimel, millega ma ei nõustu". Kui ta on hea kõnemees, võite lisada sõna "demagoog".

Siiski pole kahtlust, et lääne poliitiline peavool seisab vastamisi tõsise väljakutsega poliitikutelt, kes pakuvad lihtsaid vastuseid ja otseteid ja heidavad kõrvale paljud sõjajärgsete aastakümnete eeldused.

Donald Trump, Bernie Sanders, Brexiti kampaania, Marine Le Pen Prantsusmaal, Pegida Saksamaal, Rootsi Demokraadid – kõigil on erinevad sõnumid, ent neid kõiki paneb liikuma sama kütus: usaldamatus.

Nad kasutavad ära meeleolusid, mille kohaselt ei saa praegusi valitsejaid ja peavoolu opositsiooni usaldada. Esimesena seatakse kahtluse alla ausus. Meie valitsejad on eksitavad ja puiklevad – migrantide, kuritegevuse, terrorismi, islami, globaliseerumise mõjude, suveräänsuse kaotamise või mõnel muul teemal.

Need kaebused on osalt tõesed, osaliselt väljamõeldud ja osalt uued. Neid võimendab teine usaldamatuse vorm: meie valitsejad ei ole pädevad. Reaalpalga suurus seisab paigal või langeb, avalike teenuste kvaliteet väheneb. Me kahtleme, kas meie lapsed elavad meist paremini. Kui meie valitsejad kõigist poliitleeridest on saanud seni nii halvasti hakkama, siis miks peaksid nad paremini tegutsema tulevikus, kui ees ootab veel rohkem muutusi?

Sellele lisanduvad muud tunded, millest üks on ebaõiglus: rikkad muutuvad aina rikkamaks, nad ei maksa makse ja ei jää vahele. Teine on jõuetus. Sinu teod ei loe – keegi ei kuula sind.

Kõik see loob mittepeavoolu isikutele soodsa pinnase. Selle vahetu ilming on eelpool mainitud "populistlikud" poliitikud. Nad võivad väita, et kogu süsteem on vigane. Valimised pakuvad vaid valikut Coca-Cola ja Pepsi vahel. On aeg teha midagi teisiti ja valida keegi värske ja uus.

Enamik süsteemivastaseid poliitikuid ei ole tegelikult kaugeltki värsked ja uued. Paljud neist on poliitilise süsteemi äärealadel veetnud aastaid ja isegi lõiganud kasu siseinfost selle toimimise kohta (härra Trump on parim näide). Illusiooni saadab siiski edu.

Süsteemivastased meeleolud pakuvad võimaluse ka teist tüüpi välistoimijale. Kreml on pikka aega kasutanud ära usulisi, piirkondlikke, etnilisi, keelelisi ja sotsiaalseid pingeid seal, kus see on võimalik. Poliitilised segadused Lääne südames pakuvad nüüd veelgi suuremat suutäit. Süsteemivastased poliitikud leiavad, et mitmepoolne julgeolek on toiminud sama halvasti kui globaliseerunud majandus ja rahvusvahelised inimõiguskonventsioonid. Siit üleskutsed vähendada Euroopa Liidu haaret, saata laiali NATO, ignoreerida rahvusvahelist õigust, asetada rahvuslikud huvid kõrgemale liitudest, teha kokkuleppeid ja seada sisse sõprussuhted Vladimir Putini Venemaaga.

Seega on vaevalt üllatav, et Kreml toetab innukalt mittepeavoolu poliitikuid. Pole tähtsust, et nad moodustavad segapudru: vasakäärmuslased, paremäärmuslased ja lihtsalt toored šõumehed nagu härra Trump. Nad ei pruugi kodumaal liiga palju kahju teha (Syriza juhtum Kreekas näitab, mis juhtub, kui populistid satuvad vastamisi reaalsuskontrolliga: reaalsus võidab), ent nad võivad tõsiselt nõrgestada euroatlandi julgeolekukorraldust. Nad saavad nurjata EL-i Venemaa-vastased sanktsioonid, panna veto NATO otsustele tugevdada eesliiniriike ja lammutada laiemalt mitmepoolse otsustusprotsessi. See on härra Putini suur eesmärk: kõigil kahepoolsetel kõnelustel paistab Venemaa hirmuäratav. Vaid siis, kui teised riigid ühinevad, näib ta nõrgukesena.

Parimat ravimit on lihtne öelda, ent raske rakendada: pange meie süsteem toimima. Ausad, pädevad otsustajad, õiglased, kindlalt jõustatud seadused, reageerimisvõimelised poliitilised süsteemid, majandusmuutuse kasude jaotamine ja kaotajatel kohaneda aitamine – kõik see suurendaks meie ühiskondades usaldust. See laseks populistide õhupalli õhust tühjaks ja lööks tagasi Venemaa.

Edward Lucase kolumn ilmub BNSi vahendusel.