Tänapäeva üldjuhul urbaanne elu on meid sageli viinud väga kaugele sellest, mis me kunagi olime. Mis on muidugi hea. Lausa suurepärane, et me oleme mõtlevad indiviidid ning suutelised arenguks, kasvuks ja tulevikule suunitletud eluks. Me oleme võimelised eri transpordivahendite abil läbima tuhandeid kilomeetreid pikki vahemaid vaid mõne tunniga, nupu juhtimisel kontrollima oma kogu nutikat kodumajapidamist ja tegema üldse igasugu asju, mis sada aastat tagasi olid täiesti mõeldamatud. Kuigi fassaadil toimub tohutu mõttelend, tundub paraku sageli, et telgitagustes asi stagneerub, kui mitte lausa ei peaks rääkima taandarengust. Kiire elutempo ja ebaratsionaalsed lähenemisviisid sunnivad vägisi esitama küsimust: kuhu me inimesed jõuda kavatseme?
Kas on tõesti võimalik, et linnalapsed ei tea enam, millised näevad välja lehm ja lammas, kuidas piim ja liha nende lauale jõuavad ja et ka surm on üks loomulik osa elutsüklist? Kas see on see, milleni on viinud kogu steriilne ja vaakumpakendatud toiduilu? Et inimestel puudub arusaam sellest, mis töö, vaev ja võlu kogu selle süsteemi taga peitub? Õnneks on veel jäänud talunikke, kes mõistusega asja juures on ning veel viimaste pingutustega oma loomi väljaspool vabrikusüsteeme kasvatavad, selleks et vähemalt mõnigi meist saaks nautida eheda maamuna maitset või kõõritada silmi, kui koorene toorpiim äratab mingi ähmase mälestuse ammu kadunud aegadest. Talunike eesmärgid on head, aga sinna jõudmine on kõike muud kui meelakkumine. Sageli võib meile tunduda, et nad on sunnitud tegema karme valikuid, et nende loomapidamine ka majanduslikult tasuv oleks. Aga kas mitte nemad ei ole just need, kes on suutelised elule veel tõega otsa vaatama?
Lutitalled on üks näide sellistest keerulistest otsustest. Igas lambakarjas tekib neid kevaditi mingi protsent. Talled, kelle emad neid vastu ei võta või kes on liiga nõrgad, et ise regulaarselt joomas käia. Püüdlikud ja tihtipeale algajad lambakasvatajad hakkavad neid siis luttide ja ämbritega jootma, jooksevad mitu tundi päevas, et päästa üht üksikut looma, ja kulutavad peale aja ka tohutult raha. Lõppkokkuvõttes saavad nad endale küll ülimalt nunnu sülelooma (jah, tõesti, pole midagi naljakamat kui lammas, kes sind hommikust õhtuni jälitab ja on kindlal arvamusel, et naudib sinu koertega sama karja seisust), aga ei midagi enamat. Üldjuhul on need loomad nõrgad ja kasvult väiksed. Tuleb järgmine poegimise hooaeg, ja vapper lambur lubab endale, et seekord ta ausõna enam selle raske ja tulutu töö õnge ei lange. Siis näeb ta esimest talle nõrkemas, ning kogu tsirkus võib taas alata algusest peale. Kogenud lamburid üldjuhul sellesse lõksu ei astu ning nad võivad pikas perspektiivis loota, et suudavad nõnda oma karjast välja praakida emad, kes tallesid vastu ei võta, ja talled, kes ei olegi elujõulised.
Ka hobuseinimeste seas ei ole asjad alati lihtsad. Enamik neist on kindlasti juba vähemalt kord elus kuulnud küsimust: kas hobuseliha sööd? Vaid mõte sellest võtab nii mõnelgi asjaarmastajal hinge kinni ning toob pisara silma. Ise pean aga tõdema, et olen seda söönud küll ning teen seda kindlasti veel. Mida rohkem oleks see Eestis aktsepteeritav tava, seda parem oleks ka meie hobuste aretuslik baas ja üldine tervis. Kui ma sellele enne polnud mõelnud, siis aastaid tagasi Islandil töötades sai see mulle piltlikult selgeks. Seal eristab iga kasvataja oma hobuste seas liha- ja ratsaloomad. Sest kellel tervis või ka mõistus ei luba ratsanikku kanda, seda ei panda niisama kopli nurka seisma. Mis aga veel palju tähtsam: seda looma ei kasutata edasiseks aretuseks. Nad satuvad hoopis söögilauale ja on seega ringlusest eemaldatud. See tagab tõu hea tervise ja tugeva geneetilise baasi. Enamikus teistes riikides käib see mäng hoopis vastupidi. Niipea kui hobune tervise poolest enam ratsasporti ei sobi või on nii pöörane, et keegi ei julge talle selga istuda, pannakse ta aretusse. Paljunema ta ju ometigi sobib. Te võite vaid aimata, milliseid järglasi toovad loomad, kes on juba kaheksa-aastaselt pidanud oma sportlaskarjääri lõpetama nõrkade liigeste tõttu. Üldjuhul ei jõua ka nende järglased oma elus kuigi kaugele.
Muide, ka mõne koera järglasi nähes on mind juba sageli tabanud sama tunne. Hingamine ja piinadeta liikumine peaks ju tegelikult olema elu alused, aga nii mõnigi aretussuund eirab looduse tahtejõudu. Kuidas siis olla kõige paremini asjalik ja ühtlasi inimlik?
