Urve Palo: tervema ja õnnelikuma Eesti eest!

Kui ma aastaid tagasi süvenesin rahvastikuministrina Eesti elanikkonda puudutavatesse arvudesse, avastasin nii mõndagi, mis meele mõruks tegi. Eriti jahmatavapanev oli asjaolu, et alkoholi tõttu kaotame me aastas üle tuhande inimelu. Jah, muidugi olin ma näinud, milliseid muresid põhjustab alkoholi liigtarbimine nii inimestele endile kui ka  nende peredele. Ometi ei olnud ma teadvustanud otseste alkoholisurmade nii suurt arvu, kirjutab riigikoguliige, sotsiaaldemokraat Urve Palo (pildil).

Asusin uurima, et mida plaanib olukorra muutmiseks teha sotsiaalministeerium, sest nii valusad numbrid pidanuks ju  tegema ülimalt murelikuks ministri, kelle vastutada on inimeste tervis riigis, mille rahvastik püsivalt kahaneb.

Paraku avastasin, et plaanis pole suurt midagi. Veelgi hullem, isegi ei soovitud midagi ette  võtta. Selgus, et nii alkoholi reklaamimise kui ka tema kättesaadavuse piiramine olevat vastuolus vaba turumajanduse põhimõtetega. Tühja sellest, et paljud noored alustavad juba lapseeas siidri ja õlle joomisega, olles mõjutatud  nii lahjade alkohoolsete jookide lõbusale elustiilile viitavatest reklaamidest kui ka sellest, et alaealistel on võimalik ilma suure vaevata alkoholi soetada. Tulemuseks on, et noored inimesed ei käsitle siidrit ja õlut alkoholina, vaid pigem karastusjoogina.

Läbi aastate on Reformierakonna sotsiaalministrite hoiak olnud, et piisab, kui tõstame võrdselt  lahja ja kange alkoholi aktsiisi. Vaid see pidavat vähendama alkoholi tarbimist. Tõsi, kange alkoholi puhul, kus aktsiisi osakaal lõpptoote hinnas on kõrge, avaldab see müüginumbritele mõju.  

Kahjuks ei kehti see aga lahja alkoholi puhul, kus aktsiisi osakaal pudeli hinnas on nii väike, et 10-15 protsendiline aktsiisitõus kajastub lõpphinnas marginaalselt. Näiteks pooleliitrise õlle puhul, millel kangust 4,6 protsenti, tuli kahe aasta eest 14 senti aktsiisi maksta. Lihtne arvutus näitab, et kui korrutada see number 15ga (nii mitu protsenti tõusis aktsiis 2015. aastal), on tulemuseks vaid 2,1 senti. Kuigi 2016. aastal sarnane aktsiisitõus jätkus, lisas see pooleliitrilisele õllepudelile vaid 2,4 senti.

Seda on naeruväärselt vähe. Kõik, kes väidavad, et sel moel saab vähendada lahja alkoholi kättesaadavust, petavad nii ennast kui ka teisi. On ilmselge, et niikaua kuni lahja alkoholi hind absoluutnumbrites tõuseb kordades vähem, kui inflatsioon, ei ole tegu kaalukate sammudega alkoholi liigtarvitamise vastases võitluses.

Muuseas, kuigi kange alkoholi joomine on Eestis viimaste aastate jooksul tänu pidevale hinnatõusule oluliselt vähenenud, seisab alkoholi kogutarbimine paigal. Ja seda „tänu“ sellele, et jõudsalt on kasvanud lahja alkoholi müük, mis moodustab üle poole absoluutalkoholi kogutarbimisest. Hõisata selle üle, et on ju tore, et kanget napsu juuakse lahjast vähem, pole väga mõistlik. Inimese tervise poole pealt vaadatuna jääb etanool etanooliks ja seda olenemata sellest, mis jooki parasjagu manustatakse. Rõõmustamiseks on põhjust ikka siis, kui saame rääkida alkoholi kogutarbimise vähenemisest.

Seetõttu on mul äraütlemata hea meel, et üle pika aja seisab meil rahva tervise eest  minister, kes ei püüa jaanalindu mängides väita, et riik on juba teinud kõik selleks, et Eestis vähem joodaks. Tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski, kel on süda ja mõistus õige koha peal, on asunud võitlusse Eestis möllava viinakuradi vastu. Ja seda mitte ainult paberil (teatavasti on riigil arvukalt suurepäraseid arengukavasid ja plaane, mida keegi ei kavatsetagi täitma asuda), vaid kindla sooviga alkoholi rohelises raamatus toodud ettepanekud ka ellu viia. Ikka selleks, et meie inimesed oleksid tervemad ja elaksid kauem, et uus põlvkond ei langeks alkoholismi küüsi. Ikka selleks, et päästa tuhandeid inimelusid, hoida koos perekondasid ja säästa raha. 

Olgu öeldud, et alkoholi „süül“ kaotatud eluaastad ja töötunnid ning vähenenud tootlikkus maksavad meile aastas kokku ligi 400 miljonit eurot.

Toetan kahel käel Jevgeni Ossinovski ettepanekuid, mis seavad alkoholireklaamile märkimisväärsed piirangud,  vähendavad alkoholi kättesaadavust alaealistele, kohustavad alkoholi teistest kaupadest eraldi panema ja keelustavad joovastavate jookide müümise tanklates. Teiste riikide kogemus on näidanud, et nende abinõude koosmõjus on võimalik  alkoholi tarbimist tuntavalt vähendada.

Siit ja sealt võib lugeda seisukohti, justkui kahjustavat tanklamüügi keeld  bensiinijaamade ärihuve sedavõrd, et paljud neist lõpetavad pankrotiga. Minu arvates on solvav arvata, et maal elavad inimesed ostavad alkoholi lausa nii palju, et sellest sõltub tanklapoodide saatus.  Kui see aga peaks nii olema, siis on ju tegu viinapoe ja mitte tanklaga. Need kaks ei peaks  kokku sobima.

Samuti on eksitav väita, et maapoodidele käib üle jõu alkoholi ülejäänud müügisaalist läbipaistmatu vaheseinaga eraldamine. Nimelt –  kui tegu on nii väikese poega, et vaheseina ehitus osutub võimatuks või liiga kalliks, siis võib pudelid lihtsalt müüja selja taha tõsta. Sellest piisab. Igatahes on oluline, et kõik kauplused annaksid tarbijale signaali, et viin ja õlu ei ole esmatarbekaubad, mis paiknevad ühes rivis piima ja leivaga.

Mis aga puudutab reklaami piiramist, siis mäletan hästi enam kui aasta taguseid diskussioone SMS-laenude reklaamide keelamise üle. Seisin kindlalt selle eest, et riik peab oma inimesi kaitsma vohavate kiirlaenude eest.

Muuhulgas soovisin oluliselt piirata tarbijakrediidi reklaame ja nende eksitavat mõju.  Nii mõnigi tele-ja raadiokanal hoiatas tollal, et pärast SMS-laenude reklaamide keelustamist panevad nad pillid kotti, sest ei tule enam ots-otsaga kokku. Eks hirmul on ikka suured silmad ja harjumusel tohutu jõud. Vaatamata jaanuari algusest kehtivatele reklaamipiirangute le töötavad telekanalid rõõmsalt edasi ja vaevalt leidub inimesi, kes kiirlaenude reklaame taga igatseksid.  

Urve Palo, riigikoguliige, SDE