Kalle Muuli: Narva dessant

Valitsuse üleeilne dessant Ida-Virumaale tõi meelde taasiseseisvumisjärgsed ajad ja Mart Laari esimese valitsuse.

1992. aasta sügiseks olid kõik seitse Kreenholmi tehast uksed kinni pannud, sest Venemaa jättis kauba eest tasumata. Elektrivõla tõttu seisis ka kunagine suur sõjatehas Baltijets. Rahareform oli tuhandete üle piirisilla Ivangorodis tööl käivate narvalaste rublapalga lepalehtedeks muutnud. Peaaegu pooled Eesti suuruselt kolmanda linna elanikest olid töötud.

Kui siis nooruke peaminister Mart Laar Narva linnavalitsuse juures mustast Mercedesest reipalt välja astus, tervitasid tuhanded meeleavaldajad teda potte ja panne kokku tagudes põrgulärmiga. Ühel turvamehel rebenes rahvamurrus varrukas ja teisel pintsakuhõlm. Inimesed olid raevus, aga kui peaminister nendega rääkima hakkas, suhtuti temasse kui riigivõimu esindajasse sellegipoolest üllatavalt lugupidavalt. See ei olnud tähtis õppetund mitte ainult Laarile, vaid kõigile tema mantlipärijaile – räägi inimestega!

Peaminister Taavi Rõivase, sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna ning tööminister Jevgeni Ossinovski neljapäevane pressikonverents Narva kolledžis oli Laari etteastega võrreldes rõõmus ja pidulik justkui kolme tenori või Kuldse Trio kontsert. Vähem kui aasta aega võimul olnud valitsus jõudis Ida-Virumaale inimestega rääkima veel enam-vähem õigel ajal. Naftahinna järsust langusest põhjustatud koondamiste laine õlitööstustes on alles algamas. Ida-Virumaal on tööpuudus küll natuke üle kahe korra Eesti keskmisest suurem, kuid nii on see peaaegu alati olnud. 3800 töötut 60 000 elanikuga Narvas pole katastroof. Kõigest mõni aasta tagasi, majanduskriisi ajal, oli olukord hulga hullem.

Ka abinõud, mis valitsus Narvas tööpuuduse leevendamiseks heaks kiitis, tunduvad asjakohased. Otsus vähendada ajutiselt, kuni 2018. aasta suveni keskkonnatasusid, on mitmele Ida-Virumaa suurele ettevõttele oluline kergendus. Uusi töökohti see luua ilmselt ei aita, kuid seniste töökohtade säilitamiseks on sellest kindlasti abi.

Uute töökohtade loomiseks pakkus valitsus välja uut laadi toetuse. Kui ettevõte võtab Ida-Virumaal tööle vähemalt 20 töötut inimest, hüvitab riik poole nende palgast. Hüvitist makstakse aasta jooksul, kuid töökohad peavad säilima vähemalt kaks aastat. Toetust saavad nii uued ettevõtted kui ka need, kes laiendavad oma tegevust.

Mõistagi tuleb iga soodustus ja toetus kellegi või millegi arvel. Keskkonnatasude vähendamine tuleb keskkonna arvel ja Ida-Virumaa uute töökohtade palgatoetus tuleb meie kõigi maksude arvel. Sisult hakkame kõik maksma palka neile idavirulastele, kellele pärast koondamist seal uus töökoht luuakse. Seepärast on igati õigustatud ka küsimus: miks just Ida-Virumaa? Miks mitte näiteks Võrumaa?

Vastuseid on vähemalt kolm. Esiteks on Ida-Virumaal tööpuudus kõige suurem. Teiseks võiks uue töökoha palgatoetusest saada abinõu, mida kasutatakse vajaduse korral ka mõnes teises piirkonnas. Ida-Virumaa on pilootprojektide polügoon. Kolmandaks – ja see on paraku kõige tähtsam – pole tööpuudus Ida-Virumaal mitte üksnes sotsiaalprobleem, vaid ka julgeolekuoht. Rahu ja julgeolek on meie kõigi ühine ja väga kallis vara. Seepärast tuleb selle eest ka ühiselt maksta.

Üks asi jäi valitsuse Narva dessandist siiski kripeldama. Ida-Virumaast on Toompeal räägitud ikka ja alati kui mingist erilisest paigast. Ikka on Ida-Virumaa vajanud erikohtlemist. Edgar Savisaare valitsus tahtis sinna teha erimajandustsooni, Tiit Vähi valitsus moodustas Ida-Viru erikomisjoni ja Mart Laari valitsus saatis Narva oma eriesindaja. Ka Taavi Rõivase valitsus sõitis Narva justkui tulekahju kustutama, ehkki kohale jõuti õnneks pisut enne tulekahju puhkemist.

Kunagi, kui suur kiire möödas ja kustutusvaht tulekoldel maha vajunud, tuleks vaadata Ida-Virumaa probleeme laiemalt. Põlevkivil pole tulevikku. Sellele ei saa rajada ei Ida-Virumaa heaolu ega Eesti julgeolekut. Valitsuse üleeilsed otsused pakuvad üksnes ajutist leevendust ja võidavad aega probleemile lahenduse otsimiseks, kuid ei lahenda probleemi.

Kalle Muuli

riigikogu liige, IRL