Õlleteaduslik ennelõuna

Täna ennelõunal tutvustas Eesti üks paremaid õllesommeljeesid Helen Aasman Haapsalu sotsiaalmajas õllesid.

Õllesommeljeena on Helen Aasman töötanud vaid aasta, kuid juba on 23aastasel neiul õllesommeljeede võistluselt ette näidata teine koht. 57 võistleja hulgas edestas tollal Hopneri Õllerestoranis töötanud Helen Aasman ka oma õpetajat, kes teda Belgia õlledega kurssi on viinud.

„Kaks aastat tagasi ma isegi ei mekkinud õlut. Ei maitsnud,“ rääkis õllesommeljee Helen.

Arhitektuuriõpingutega sattus neiu pooleks aastaks Tšehhimaale ja sellest kõik alguse saigi.

Praegu töötab Helen Aasman Eesti suurima õllevalikuga puhvetis. Tallinna õllebaar „Koht“ Laial tänaval pakub 827 eri õlut. Arhitektuuriõpingud peavad praegu lihtsalt ootama.

Esimene. „Pilsner Urquell“.

Plzeni linnas Tšehhimaal pruulitud hele õlu.

„Millal hakati õlut tegema?“ küsis Helen, ise samal ajal igale osalejale tripsukese kesvamärjukest pokaali valades.

Kuus tuhat aastat tagasi, oli seltskoonna arvamus, kuid õllesommeljee lükkas tärmini kaugemasse minevikku. Tema sõnul olevat õllesarnast jooki juba 10 000 aastat enne meie ajaarvamist joodud. „3000 aastat enne Kristust osati juba linnaseid röstida,“ jagas Helen oma teadmisi.

Tšehhide rüübet mekkides tõdeti, et see klaar kesvamärjuke on selline, mis sobib rüüpamiseks palaval ajal või saunaskäigul.

Teine. Belgia nisuõlu „Hoegaarden“.

Nisuõllesid pruulitakse on nii Belgia kui ka naabermaa Saksa stiilis.

„Belgia on vabameelsem, seal lisatakse õllesse köömneid, apelsinikoort ja korianderit,“ selgitas õllesommeljee selle rüüpe kärtsumat maitset.

Õllemekkimise taustaks rääkis Helen sellest, et õlled jagunevad aledeks ja laagriteks. Ale-tüüpi õlled pruulitakse pinnakäärituse meetodil, laagrid aga põhjakäärituse meetodil. Kääritamisprotsessi käivitavad neid erinevad õllepärmid.

„Nisuõlled on ale-tüüpi,“ täpsustas õllesommeljee.

Mekkijad nentisid, et nisuõlu on pilsnerist tunduvalt mõrkjama mekiga, ilmselt humala tõttu.

Asjatundja selgitas, et humalat lisatakse eelkõige selle tõttu, et sel taimel on antibakteriaalne toime. „Kanep ja kummel kõlbavad ka,“ lausus Helen ja lisas, et õlle üks olulisim komponent ongi humal. Seda hakati kesvamärjukesse lisama 7. sajandil Saksamaal ning tuhande aasta pärast, 17. sajandil, pruugiti humalat õllepruulimisel juba igal pool.

Kolmas. IPA „Tanker Session“.

Selgituseks märkis Helen, et kui etiketil on kirjas Session, siis on õlles kõiki osiseid vähem, kui on kirjas Imperial siis aga rohkem.

„Mis on IPA?“ kõlas järgmine suure ringi küsimus. Üheskooos arutledes jõuti selgusele, et see lühend tähendab India Pale Ale ning seos Indiaga on omapärane. Nimelt siis, kui India kuulus Briti impeeriumi kooosseisu, oli sealsetele vägedele vaja emamaalt õlut saata. Tollal tavapäraselt pruulitud õlu läks pika merereisi aegu hapuks, seega pruuliti kangem õlu, millele lisati rohkelt humalaid. Ja saadigi IPA.

Neljas. Rukkiõlu „Suur Reheahi“.

„Järgmisena midagi tummisemat Lehe Pruulikojast,“ pakkus õllesommeljee.

Publik nentis üksmeelselt, et seda õlut võikski jooma jääda.

„Lehe õlled on üleminekuõlled, üsna kerge maitsega,“ kommenteeris Helen. Ülemineku all mõtles ta seda, et need, kes on tavalise poeõllega harjunud, neile on uudsed käsitööõlled ilmselgelt liiga krihvtised. Lahe on mahedam, sobib harjutamiseks, üleminekuks.

Viies. „Gueuze“. Lambic.

Belglane. Metsiku pärmiga. Kui eelpoool sai mainitud, et õlledes kasutatakse nii põhjapärme kui pinnapärme, siis kolmandaks pärmitüübiks on nn metsik pärm.

Lambic-õlle valmistamiseks pärmi ei lisatagi, käärimisprotsess algab sellest, et pärmieosed satuvad tõrde õhust.

„Lõhnab nagu käärima läinud õunamahl, toorsiider,“ pakuti publikust.

„Brüsseli ümbruse õhus on metsikud pärmid,“ selgitas Helen ja nentis, et kliimasoojenemine on kääritamise keeruliseks teinud, sest liiga kõrgel temperatuuril pärm hukkub.

„Lambicuks võib nimetada vaid Belgias pruulitud metsikuid õllesid,“ ütles Helen. Lambic-õlled peavad küpsema vähemalt aasta ning on villitud veinipudeli sarnaselt – veinikorgiga.

Õllesommeljee rääkis loo sellest, kuidas „Gueuze“ lisati salamahti siidrite pimetesti ning õllatusena võitnudki õlu parima siidri tiitli.

Kuues. La Trappe.

Trappist-õlu.

„Belglased on meistrid alkoholi peitmises,“ hoiatas Helen mekkijaid. Kümme kraadi.

Trappist-õlle puhul on oma kindlad reeglid. Trappist peab olema valmistatud kloostris, pruulitud munkade poolt või vähemalt munkade pilgu all. Õlle müügist saadav tulu läheb heategevuseks.

Trappist-õllesid pruulitakse praegu üketeistkümnes kloostris, kuus neist asuvad Belgias, veel on seda õlut pruulivad kloostrid Hollandis, Itaalias, Austrias ja USAs.

Seitsmes. "Spruce Willys".

„See õlu on kuusk ja natuke õlut ka ümber,“ naeris Helen ja lisas vabandades, et see, tugevalt kuuseokkamaitseline märjuke, ei pruugi maitsedagi.

„Pole vigagi,“ kostub publikust algatuseks.

„Järskus, julgus,“ kommenteeris Helen pookaalis märjukest loksutades.

Vahepalaks selgitas ta, et kuuseõlu on pruukitud Nööskeris. „Seal tegutseb noormees, kes töötab juura alal,“ teadis Helen ja lisas, et enamikku käsitööõllesid valmistavaid pruulmeistreid Eestis ta tunneb.

„Ikka väga omapärase maitsega. Hea!“ võttis publik kiitmistuurid üles.

„"Spruce Willys" on Haapsalus tõeline hitt!“ tõdes õllesoommeljee. „Ma olen üllatunud!“

Kaheksas. Põhjala Imperial Baltic Porter „Öö“.

Helen selgitas pigimusta märjukest pokaalidesse valades, et õllehindamisportaalis Ratebeer.com saavutas see õlu omas kategoorias 12. koha.

„Supersaavutus!“ kinnitas Helen.

Kangust oli märjukesel kümmekond kraadi. „Neil on ka „Pime Öö“, see on 13,6 kraadi,“ teadis õllesommeljee lisada.

Viimaseks testitavaks õlleks valis Helen Aasman Põhjala õlle selle tõttu, et justnimelt pruulikoda Põhjala alustas Eestis õllerevolutsiooni. Esimest käsitööõllekoda aidanud käivitada pruulmeister Šotimaalt.

Õllesommeljee kutsus Haapsallu teadmisi jagama Raul Tammet.

„Sotsiaalmajja olen kutsunud vestlema huvitavaid inimesi,“ lausus Tammet. „Remsu käis rääkimas Venemaast, siis oli loeng nutiseadmetest, nüüd õllekoolitus. Järgmisena tahaks kedagi riigikaitse teemal vestlema saada.“

Õllesommeljeede võistlus

• 26. novembril 2015 valiti Estonia Talveaias kolmandat korda Eesti parim õllesommeljee. Tiitli pälvis Oskar Pihlik restoranist Leib, Resto ja Aed. Teise koha saavutas Helen Aasman ja kolmanda koha pälvis Marko Mägi.
• Esmakordselt võistluse ajaloos oli finalistide hulgas ka naisvõistleja.
• Kokku võistles parima õllesommeljee tiitli nimetuse eest 57 Eesti tippsommeljeed, baarmeni ja õlleeksperti.
• Võitja valiti nii teoreetiliste teadmiste kui ka praktiliste oskuste põhjal: hinnati võistleja võimeid õlut ära tunda, serveerida ja sobitada õigete roogadega.

Allikas: Delfi

Fotod: Urmas Lauri