Kui eile sai avalikuks, et politsei on Rooslepa kabelist kaks ja pool aastat tagasi varastatud esemed kätte saanud ja need omanikule, Noarootsi vallale tagastanud, tundus see esmapilgul uskumatu. Uskumatu sellepärast, et lootus varastatud esemeid leida oli ammu hakanud kustuma. Kustuma hakanud isegi sellele vaatamata, et sääraste väärtuste korral on tavaline, kui need suurema kära vaibumiseni ära peidetakse ja alles aastate pärast rahaks üritatakse teha.
Kuigi armulauakarikad, küünlajalad ja muu kirikuinventar on peaaegu kõik tagasi saadud, on vargad veel leidmata. Jääb loota, et ükskord on ka neil oinastel oma mihklipäev.
Rooslepa kirikuvarade vargus vaid kaks nädalat pärast nende väljapanemist Rooslepa kabelis tekitas omal ajal suurt kära. Vallavalitsust ja kogudust süüdistati, et nad varade üleandmisest valjusti rääkisid ja lugu pidulikust sündmusest teleuudistessegi lubati.
Nii Rooslepa kui ka teised sellesarnased vargused on inimesed hellaks teinud. Nii tõi muinsuskaitseameti kultuuriväärtuste peaspetsialist Linda Lainvoo näite, et peab keeldumisega vastama ajakirjanike palvele saada pilt mõnest kirikus olevast hõbeesemest, mille korrastamiseks on pühakodade programmist raha antud. Kõik selleks, et mitte näidata, milliseid varasid kirikus olla võib. Samamoodi ei julge arheoloogid detektoriste kartes anda infot avastatud kalmete kohta või siis, kui info avalikuks saab, korraldatakse leiukoha juures valve.
Tegelikult ei ole ju normaalne, et headest uudistest nagu Rooslepa kiriku vara tagasijõudmine koju pärast seitsetkümmet aastat tuleb vaikida või et vaka all tuleb hoida infot põnevaist muinasavastustest. Ei ole normaalne, et kurikaelte kartuses tuleb rõõmusõnumid edastamata jätta ja varad seitsme luku taha peita. Paraku tuleb seni, kuni on neid, kes tõstavad käe kultuuriväärtuste vastu, seda ikkagi teha.
Netikommentaarides oli sellest,et vargad olid bosside pojad,ja kõik mässiti kinni,millegipãrast kustutati need kiirelt.Kui see on tõsi,milleks selline “juhtkiri?”