Kodutütarde võistlusmatkale Ernake jõudmise teekond on pikk. Selleks võib kuluda aastaid. Esmalt tuleb olla tubli maakondlikel võistlustel. Ernakesele saab võistkond, kes võidab Kaitseliidu Lääne maleva patrullvõistluse Valge Laev.
Ühel maikuu varahommikul startisime pikale rännakule Raplamaal. Kohal olid igast malevast neljaliikmelised võistkonnad, osalesid ka külalisvõistkonnad Lätist ja Leedust.
Raja alguses anti meile elud ja me ei tohtinud neid mitte mingi hinna eest kaotada. Vastutegevus üritas meid kätte saada ja ajas meid taga. Nii mõnelgi korral hüppasid nad kraavist välja. Põgeneda polnud kuhugi.
Me ise sattusime ka mitu korda kraavi ja olime puusani vees. Kui ära kuivasime, siis saime alati uuesti märjaks. Rajal läbisime palju põnevaid kontrollpunkte, kus tuli igasuguseid ülesandeid sooritada: ämblik, kudumine ja palju muud vahvat. Ämbliku ülesandest ei osanudki midagi arvata, mõtlesime ja arutasime küll selle üle, aga ei suutnud välja mõelda, mis see siis tegelikult endast kujutab. Punktis märkasime, et tõotab tulla vahva ülesanne. Puude vahele olid pandud tuletõrjevoolikud, pidime ronima voolikute ülevalt, alt ja vahelt. Ämblik oli üks lemmikülesanne rajal.
Enne lõpetamist tuli läbida lõpujooks. See oli rada, kus loeb tiimitöö. Ees oli palju raskeid takistusi ja mitu kilomeetrit jooksu, aga sellest hoolimata olime finišis õnnelikud. Rajal saime tunda, mis on valu, mis on rõõm. Olime väsinud ja villis jalgadega.
Meie jäime neljandaks, kaotasime kolmandale kohale kahe punktiga. Eelmisel aastal kaotasime teisele kohale samuti kahe punktiga ja finišeerusime kolmandana.
Meil oli lõbus ja sai palju nalja, aga minule teeb selle matka lõbusaks supermeeskond, kelleta ei oska ma matka ettegi kujutada.
Liisa Raavel
kodutütar rühmast Valged Kotkad
