Piirsalu loomaarst Ann Mari Anupõld. TÕNIS KRIKK
Vanasõna „Aeg parandab kõik haavad” peaks olema küll väga tuntud, aga tihtilugu see paraku nii ei ole. Enamjaolt on lausa vastupidi: mida vanem haav, seda raskem on teda parandada. Mida pikemale jäetud haigus, seda keerulisem on looma jälle täiesti terveks teha. Kuidas aga aru saada, millised haigused kannatusega paranevad ja millistega tuleb kohe arsti juurde joosta? Või mis on see haav, mis vajab kohe niiti ja nõela? Ega need asjad tõesti nii lihtsad olegi ja sellel kohal tasuks pigem rakendada ütlemist „Parem karta kui kahetseda”.
Kui kiiresti hakkavad inimesed paanikat tekitama, oleneb suuresti ka nende sõberlooma käitumisest ja valulävest. Eelmisel aastal jõudis minu juurde üks jahikoer, kellel oli juhuslikult tuvastatud haav, mille oli ta ilmselt eelmise päeva jahi ajal endale hankinud. Koera olid mehed jälle metsa sõidutanud ja alles auto pealt maha võttes oli kellelegi silma hakanud peaaegu märkamatu täke musta kasuka sees. Ega koer ennast siis sellise tühise asja pärast halvasti tundnud ja ta oli küllaltki nördinud, et ta vabaduse nautimise asemel uuesti autosse pakiti. Alles minu juures laual narkoosis olles, pärast pikka põhjalikku pügamist ja puhastamist selgus, et haav oli küll pealt väga kitsas, aga viis see-eest läbi mitme lihaskihi kõhukelmeni välja. Ainult see viimane, poolenisti läbipaistev kiht hoidis soolikaid oma kohas ja tagas koera hea meeleolu.
Nii mõnegi trauma puhul peab tõdema, et adrenaliin on üks tõeline imerohi, mille mõju all võivad olematuks muutuda ka ekstreemsemad valud. Organism töötab selleks aga kõrgetel pööretel ja kaua selline seisund kesta ei saa.
Kui mõni loom on valu suhtes eriti tuim, siis teine võib olla lausa ülimalt hellik. Nii võivad ka täiesti ohutud olukorrad järsku paista elu ja surma küsimusena. Ühel korral helistas mulle varahommikul mees, kel oli oma koera pärast suur mure. Loom pidavat ennast esikäppadele upakile ajama, aga tagumik ei tulevat järele. „Nagu oleks halvatud,” ütles mees.
Hakkasin siis otsast pihta ja käisin kõik võimalused peas läbi, esitades sinna juurde sobivaid küsimusi. Mis tõugu on koer, kui vana, kas on ülekaaluline, kas on varem puusadega probleeme olnud, kas tundub, et koer jalgu üldse ei tunneta ja nii edasi. Kui olin ristküsitluse lõpetanud, otsustasin, et koer võib veel mõne tunni kannatada küll, ja leppisin veidi inimlikumaks ajaks visiidi kokku. Koeral paistis kõik olevat täpselt nii, nagu omanik oli seda kirjeldanud: tagumine ots oli maas, loom ise muudkui jorises omaette ja tegi haledat nägu. Ka põhjalikumal kompamisel ei leidnud ma midagi erilist. Tõstsime omanikuga kahekesi koera jalule ja üritasime mõlemalt poolt toetades temaga paar sammu liikuda. Kui see oli õnnestunud, lasime koera lahti ja tõepoolest, mõni sammuke õnnestus tal ka meie abita astuda. Küll aga oli see liikumine väga kange, meenutas haigete lihastega inimese kõnnakut. Omanikku veel kord küsitledes selgus, et koer oli tõepoolest eelmisel päeval ketist lahti saanud ja pikemalt kadunud olnud. Kätte oli ta saadud kodust mitmekümne kilomeetri kaugusel. Muigasin omaette. „Milline teie kõnnak homme oleks, kui läheksite täna maratoni jooksma?” Omanik vaatas esmalt üllatunult mulle ja siis koerale otsa. Siis naeris ka tema. „Ah või et nii on lood.”
Nii nagu inimesed kipuvad enda haigusi ignoreerima ja lootma, et ehk läheb iseenesest üle, nii teevad nad seda mõnikord ka oma loomade puhul. Lihtsalt tundub, et organism võiks ju mõnest tõvest ise üle saada. Teiste asjade puhul aga jääb kahtlus, kas nad sellest üldse enam paranevad ja kas arsti juurde ongi mõtet minna. Eelmisel suvel olid ühed koeraomanikud nähtavasti samasuguseid mõtteid mõlgutanud, aga lõpuks siiski oma loomaga minu poole pöördunud. Vastuvõtule tulles oli koer ennast karvast peaaegu paljaks kratsinud. Vaid sabaotsa, pead ja vähesel määral selgroogu kattis õhuke uduloor. Vaene loom nägi sõna otseses mõttes välja nagu peletis, meenutas vägagi lõppjärgus sarkoptoosi (rahvasuus kärntõbi) haigestunud kährikut. Just see tema probleem oligi. Omanikud aga ei olnud sellest haigusest varem midagi kuulnud ja eeldasid, et tegemist on nahavähiga. Kiiritama ei plaaninud nad oma koera ometigi hakata. Peale parasiidivastaste rohtude vajas see koer ka pikemat aega põhjalikku hoolt, karv taastus alles mitme kuu möödudes. Terveks sai ta aga umbusust hoolimata.
Tihtipeale on keeruline selliseid olukordi õieti hinnata. Kõige lihtsam on sel juhul ikka loomaarsti käest nõu küsida ja loom vajadusel ette näidata. Parem on korra üle muretseda, selmet asju pikalt eirata.
