Keskerakond on teelahkmel ja seda mitmeski mõttes. Erakonna XV juubelikongressi eel on meil tõsine võimalus ja ka kohustus vaadata peeglisse ning mõelda, kas oleme erakonnana teel, mida me soovime jätkata.
Tegevus, mida ma kindlasti pean valeks valitud teeks on erakonnakaaslaste inetu solvamine. Nimelt on mitmed erakonna liikmed viimasel ajal meedia vahendusel teinud üsna värvikaid väljaütlemisi nii oma meeliskandidaadi toetuseks kui ka vastase laituseks. Reaalsus on aga see, et meie ees on kaks veidi erinevat, kuid siiski väga tugevat samadest põhitõdedest ja ideoloogiast lähtuvat kandidaati, kelle mustamine meid paremaks ei tee. Vähe sellest, see peaks olema välistatud. Tunnen, et oleme täna seisus, kus selliste väljendusviisidega edasi minna ei saa. Tulgu kongressil mistahes tulemus, meie peame jätkama ühtsena. Ega ilmaasjata ei saa ärimaailmas edukaks ettevõtted, kes otsivad konkurente väljastpoolt organisatsiooni, mitte seest. Talitagem sarnaselt neile ning jäägem oma väljaütlemistes viisakaks. Me kõik oleme ikkagi keskerakondlased.
Edukat organisatsiooni defineerib aga kahtlemata ka oskus teha õigel ajal õigeid otsuseid – seda isegi juhul kui astutav samm tundub võõras ning veidi kummastav. Edgar Savisaar on olnud Keskerakonna sisuline liider kogu erakonna eksistentsi vältel ning keegi ei saa vaielda, et tehtud on hea töö. Keskerakond on Eestimaa suurim partei ning meil on vaieldamatult stabiilseim valijaskond. Paraku pole me viimase kaheksa aasta jooksul valitsusvastutust kanda saanud ning see on tõsine murekoht. Erakonna aseesimehena pean paratamatult peeglisse vaatama.
Sest aeg ja foon Keskerakonna tõusuks ei ole saanud olla soodsam, kui ta on olnud viimastel aastatel. Majanduslik stagnatsioon, kõrge väljaränne ning inimeste üldine rahulolematus näitavad ju kisendavat vajadust parempoolse poliitika alternatiivi järele. Ometi valivad need samad inimesed, kes kiruvad väikeseid toetusi ning pensioneid, endiselt Reformierakonda, kes märtsikuistel valimistel taas valimisvõidu võttis. Eestlastele meeldib end tihti võrrelda põhjanaabrite soomlastega ning paslik on võrdlus ka siinkohal. Ka Soomes peeti sel kevadel parlamendivalimisi ning seal võttis selge võidu neli aastat opositsioonis olnud Keskusta – meie sõsarpartnerid Soome poliitikas. Keskusta suutis keerulise ühiskondliku olukorra enda kasuks pöörata ning valimiste järgselt saadi ausalt valitsust moodustama hakata. Sealjuures kedagi välistamata – oskus, mida meiegi poliitiline eliit enam rakendama peaks. Aga mida tegi siis Keskusta Eesti Keskerakonnast teisti?
Mulle tundub, et ebaedu peapõhjuseid tuleb otsida Keskerakonna liigses pealinnakesksuses. Tallinn on selgelt Eesti säravaim majakas ning seda on hästi juhitud. Linnajuhid, eesotsas Edgar Savisaarega, on linnas rakendanud mitmeid kadestusväärseid innovatsioone. Tasuta ühistranspordi, pensionilisade ning erinevate arendusprojektide rakendamise najal on Tallinn muutunud justkui riigiks riigi sees. Paraku on tegemist nii ajamahuka ülesandega, mis tõmbab ka võimekaima inimese ressursid nulli lähedale.
Liigselt linnale keskendudes on minu hinnangul Edgar Savisaarel võimatu rakendada kogu oma jõudu ning oskusi Eesti Keskerakonna arendamisele. Piirkonnad on jäänud seetõttu hooleta ning vajavad tõsist abi. Isegi enne oma rasket haigust käis erakonna esimees üliharva Eesti Keskerakonna fraktsioonis Riigikogus kooskõlastamaks me taktikat ja strateegiat riigi tasandil. Kui soovime, et Keskerakond muutuks taas tugevaks üle kogu Eesti, peab meil olema juht, kes panustaks kogu oma ressursi ühele missioonile. Mõlemad esimehe tänased kandidaadid väidavad, et nad seda tahavad. Kongressi delegaatide otsustada jääb, kumb neist on selleks tööks täna ja homme rohkem valmis. Just seetõttu ootangi ma täna kandidaatide programme ning mõtteid, et kuulda, kuidas näevad nemad erakonna tulevikku. Poleks paha teada ka tulevase esimehe eelistusi oma meeskonna osas. Praegu pole esmatähtis mitte see, mida meie esimehe kandidaatidest arvame, vaid see, mida nemad meist ja meie tulevikust arvavad. Ehk kuidas kandidaadid kavatsevad erakonda edukalt juhtida, meid oma ideoloogia põhiseisukohti muutmata võimule viia. Vaid see tagaks olulise osa erakonna ammuste valimislubaduste täitmise.
Erakonna käekäik ja tulevik on kahtlemata oluline meile kõigile. Siinkohal põikaksin taaskord põhjanaabrite manu. Soome Keskerakond tähistas teatavasti 2006. aastal oma sajandat sünnipäeva ning nagu näeme, on nad endiselt tugevad. Selleks, et ka meie sajanda sünnipäevani jõuaksime, vajame teatepulga demokraatlikku üleandmist, mitte olukorda, kus teatepulk vahetusalas enne vahetust maha kukub. Juhul, kui käesoleval kongressil juht vahetub, jääb erakonnale piisavalt aega, et valmistuda 2017. aasta kohalikeks valimisteks ning seada selgeks eesmärgiks järgmiste riigikogu valimiste võitmine.
Ma loodan siiralt, et Keskerakond kestab veel aastakümneid ning seda ka pärast Eesmaad, Ratast, Repsi, Toobalit, Savisaart ja Simsonit. Selleks aga vajame tõsist ja asjatundlikku arutelu erakonna tänase ja homse suuna üle, et pärast kongressi ühiselt uue hooga toimetama asuda.
Enn Eesmaa
Keskerakonna aseesimees
ei jää, ei jää!
Kaob, kaob, kus ta pääseb.
ta kuhugi
Kaob võim Tallinnas, kaob ka Keskerakond! Mida siin keerulist? Ja kogu tants selle ümber käibki! Või loodab ikka veel mõni ullike, et KE hoolib, või ref hoolib….?
narvatagust ja petserimaad ära kinkima ja pe.eseadust ellu viima