Kalle Muuli. Foto: Arhiiv
Õiguskantsler Ülle Madise kirjutas viimases Õpetajate Lehes, et 2011. aastal jõustunud seadus, mis pani omavalitsustele kohustuse maksta kinni ka erakoolide majakulud, on „õpikunäide halva õigusloome kurvast, paljudele lõpuks muret tekitavast tulemusest.”
Tõesti, mures on praegu kõik, keda erakoolide saatus vähegi puudutab. Haridusministeeriumile teeb muret riigikohtu otsus, mis käsib riigil omavalitsustele erakoolide majakulud kinni maksta. Kõigile ülejäänud asjaosalistele – omavalitsustele, erakoolidele, lapsevanemaile – teeb aga muret haridusministeeriumi kavatsus tühistada omavalitsuste kohustus katta ka erakoolide majakulud. Ehk siis soov keerata ajaratas tagasi aastasse 2010.
Praegune seis on halb selle poolest, et omavalitsusel on kohustus erakooli majakulu kinni maksta, kuid pole vähimatki õigust otsustada selle üle, milliseid erakoole tema territooriumil asutatakse. Nii võib juhtuda, et äsja ehitatud või värskelt remonditud munitsipaalkooli kõrval avab uksed erakool, mille majakulud tuleb tasuda samuti maksumaksja taskust. Seda topeltkulu ehk raiskamist saaks vältida, kui omavalitsusel oleks õigus toetust nõudva erakooli asutamisel kaasa rääkida. Veelgi suurem raiskamisoht tekib siis, kui erakooli majakulu katteks peab raha andma riik, nagu riigikohus otsustas. Siis tekib omavalitsustel kange kiusatus hakata ka munitsipaalkoole erakoolideks muutma. Nii saab oma kulud riigi kaela veeretada ja mõnel pool on seda juba tehtudki.
Kõige lihtsam lahendus on tõesti minna tagasi aastasse 2010 ja lõpetada erakoolide majakulude hüvitamine maksumaksja taskust. Õiguskantsleri hinnangul oleks see põhiseadusega igati kooskõlas. Aga kas see on kõige parem lahendus?
Pärast 2010. aastat on avatud terve hulk erakoole. Kõik nad on arvestanud, et saavad majakulude katteks kasutada maksumaksja raha. Ka paljud vanemad erakoolid on teinud investeeringuid selle teadmisega. Need koolid pole tekkinud mitte tohutust ärihuvist, vaid selle pärast, et paljud munitsipaalkoolid ei rahulda laste vajadusi ja lapsevanemate nõudmisi. Keegi ei maksaks ju õppemaksu, kui saaks oma lapsele anda sama head haridust tasuta. Eesti koolide õppetulemused tervikuna on väga head, PISA testide järgi lausa maailma tipptasemel, aga tasuta koolid on vähemasti riigieksamite tulemuste järgi hinnates väga ebaühtlase tasemega – on väga häid ja on ka palju halbu koole. Erakooli lähevad lapsed, kelle vanemad hoolivad nende haridusest ja jaksavad selle eest ka maksta, kuid kes pole heasse tasuta kooli mingil põhjusel kas mahtunud või sobinud.
Mida siis ikkagi teha, et lapsed veelgi paremat haridust saaksid?
Võib-olla oleks mõistlik hoopis mõni halb munitsipaalkool kinni panna ja lapsesõbralikud erakoolid majakulusid hüvitades siiski ellu jätta? Arvan, et praegust punnseisu võiks proovida ära kasutada laste huvidest lähtuva tervikliku lahenduse otsimiseks. Erakoolide ja tasuta koolide vastandamise asemel peab omavalitsus kujundama neist ühtse koolivõrgu, nii nagu on tehtud näiteks Tartus.
Selleks peab kohalikul omavalitsusel olema täielik õigus otsustada oma koolivõrgu üle ja koolivõrgu osaks peaksid olema kõik koolid omandivormist olenemata. Aga selle õigusega peab kaasnema ka kohustus toetada kõiki omavalitsuse territooriumil elavaid lapsi võrdselt, hoolimata sellest, kas laps õpib munitsipaalkoolis, erakoolis või hoopis mõne teise omavalitsuse koolis. Seadustes tuleb defineerida koolivõrk ja oma õpilaste toetamine teiste koolipidajate koolides tuleb määratleda kohaliku omavalitsuse ülesandena, mida peab omavalitsus rahastama oma tulubaasi arvel. Vajaduse korral peab riik selleks muidugi suurendama ka omavalitsuse tulubaasi. Selle kohustuse tasakaalustamiseks peab omavalitsus saama õigusliku aluse otsustada, kas ta lubab uut erakooli avada.
Omavalitsusel peab olema õigus motiveeritult keelduda uue erakooli toetamisest, kui erakooliõpilaste hulk ületab mingi piirmäära, näiteks 15 protsent
Oh Kalle. Alberti jutu järgi on inimlik lollus piiritu. Alustada tuleks lihtsast tõest, et Eesti ei vaja paralleelset ja kallist koolivõrku vaid ühtset väga kvaliteetset haridust andvat riigile kuuluvat koolisüsteemi. Haridus on kõige alus ning seda tuleb kõigile anda ühtemoodi hästi. Sa seal mäe peal proovi natukenegi targemaks saada ning tee midagi mõstlikku – nt igale lapsele tasuta haridus kuni gümnaasiumi lõpuni koos huviringidega. Rumal Kalle võiks kokku arvutada kulu, mida iga lapsevanem juba praegu oma rahakotist kannab lapsele hariduse andmiseks (lasteaia kohatasu ja söögiraha, huviringide tasu, gümnaasiumis koolisöök, õppevahendid jne) ja siis teha oma ajus analüüs. Äkki avitab.