Kalle Muuli: riigikirjanik

Kultuuriministeeriumi plaan võtta kolmeks aastaks riigi palgale viis kirjanikku ja viis kunstnikku tekitab kindlasti rohkem poleemikat kui kogu mitme miljardi euro suurune riigieelarve. Aga nõnda on see olnud alati — pisikeste kulude vastu võideldakse nii et veri lendab, aga suured summad ei huvita kedagi, sest neid ei suudeta hoomata.
Kirjanike ja kunstike unistus saada riigilt palka on ilmselt sama vana kui meie riik. Sedalaadi mõtteid on heietati juba Tuglase aegadel. Aga idee igihaljusest hoolimata ma päris võpatasin, kui kultuuriminister Indrek Saar teisipäeval riigikogu kultuurikomisjonile oma plaane tutvustas.

Kuidas siis ikkagi nii – kirjanik saab riigilt palka, aga ei pea kellelegi aru andma, mida ta teeb. Istub kasvõi kolm aastat järjest Valli baaris, lonksab maksumaksja raha eest ostetud õlut ja kirub sedasama riiki, kes talle palka maksab.
Teine mõte, mis kohe pähe kargas, oli veidi asisem. Valitsus suutis just suure surmaga kokku leppida, et tuleval aastal kaotatakse 750 riigipalgalist töökohta, aga nüüd tahab üks valitsuse liige 10 töökohta hoopis juurde teha.

Need arvud – 750 versus 10 – on tegelikult hea lähtekoht asjade seadmiseks õigesse proportsiooni. Kui võtta riigi palgale 10 ametnikku, kelle tööks on näiteks kehvas eesti keeles pressiteadete kirjutamine, siis ei pane seda keegi tähelegi. Ka saja ametniku lisandumine ei pälviks erilist tähelepanu. Aga kui riik palkab kümme meie kultuurile väga olulist inimest, siis tõuseb hädakisa taevani ja kõik kirjanikud ristitakse muidusööjateks, kellest isegi mitte kõige paremad ei vääri seda, et maksta neile kolme aasta jooksul umbes pool sellest palgast, mida silmagi pilgutamata makstakse ka kõige nürimate pressiteadete treialile.

Üks põhjusi, miks me lubame ametnikke palgata, aga loomeinimesi mitte eriti, on ilmselt väärettekujutus loomingust. Me kõik teame, mida teeb müüja, bussijuht, õpetaja, kelner jne, sest me oleme vähemalt natukegi näinud, kuidas seda tööd tehakse. Aga kes on näinud kirjanikku töötamas? Mida me sellest teame? Tavaettekujutuses – ja see ettekujutus on üdini väär — loomeinimesed enamasti joovad ja prassivad või logelevad niisama ja kui vaim vahel peale tuleb, siis purtsatavad midagi paberile.
Teine põhjus, miks kujutluspilt kirjanikest ja kunstnikest kui palgatöölistest võõristust tekitab, on ilmselt harjumus. Kui Väägvere pasunakoor Tartusse esimesele üldlaulupeole sõitis, siis ei tulnud keegi selle pealegi, et pasunapuhumise eest kuupalka küsida. Ka esimesed teatritrupid sündisid ärkamisajal harrastajate seltsidena. Aga nüüd on meil ERSO, Estonia ja Vanemuine kutseliste kollektiividena ja kui keegi tahaks neid riigi leivalt maha arvata, siis peaksime seda õigustatult kuriteoks eesti rahva vastu.

Suurte rahvaste kultuur elab turumajanduse viljastavates tingimustest lahedalt ära ka riigi abita. Aga väikese rahva keel ja kultuur ei saa ilma maksurahata hakkama. Võib-olla on kirjanike ja kunstnike riigi palgale võtmine täitsa tulutu ettevõtmine — ma tõesti ei tea –, aga kuna kulu on muude riigi kultuurikuludega võrreldes tühine, siis võiks riskida ja proovida. Piisab ju üksnes sellest, kui järgmisel aastal koondada 750 riigitöötaja asemel 760, ja vajalik raha olekski eelarves olemas.
Kirjanike ja kunstnike sõltumatust kuupalk minu meelest ohtu ei sea. Riik on ju loonud töökohad näitlejatele, balletitantsijatele, muusikutele ja sihtasutuse Kultuurileht kaudu isegi ajakirjanikele, aga keegi neist ei kurda suukorvistamise üle.

Kõige suurem oht on minu meelest hoopis see, et ajutised asjad kipuvad olema kõige püsivamad. Kas siis, kui pilootprojekt ebaõnnestub, julgeb minister seda tunnistada ja öelda, et lõpetame selle jama nüüd ära? Tõenäoliselt saaks siis talle osaks vastupidine kriitika ja kirjanike-kunstnike palgalt mahaarvamise eest süüdistatakse teda siis juba mitte raha raiskamises, vaid eesti kultuuri hävitamises.

Kalle Muuli

riigikogu liige, IRL