Venemaa riigijuht teeb vea vea järel. Ta on purustanud korruptsiooni ja autoritaarsusega oma riigi majanduse moderniseerimise šansid, muutnud selle Ukrainat rünnates rahvusvaheliseks paariaks ja on nüüd astumas Süürias mülkasse.

Veel mõni selline katastroof ja ta on võitnud.

Minu sõber Michael McFaul, üks USA paremaid Venemaa-vaatlejaid, sarjas 23. oktoobril New York Timesis ilmunud arvamusloos neid, kes näevad härra Putini otsustavaid samme Süürias märgina strateegilisest geniaalsusest. Tema sõnul peab Venemaa tegelikult kramplikku kaitselahingut, tegutsedes väärarusaama ajel sellest, kuidas maailm toimib, ning tõstes terve rea halbade otsuste tõttu panuseid.

Tal on õigus selles, et Venemaal on ohtralt ebaõnnestumisi ette näidata. Euraasia Majandusliit – Kremli väärtuslik projekt, mis oli mõeldud Venemaa juhitava rivaalina Euroopa Liidule – on teel eikuhugi. President Dmitri Medvedevi aegne siseriiklik liberaliseerimine ja sula suhetes Läänega on kauged mälestused. Suhted NATO ja Euroopa Liiduga on täielikus madalseisus. Katse kutsuda Ukraina venekeelsete elanike seas esile ülestõus kukkus läbi. Sama saatus tabas sõjalist pealetungi, mis jättis Venemaale patiseisu ja kulukad nukuriigid Ukraina idaosas.

Venemaa liikmesus Maailma Kaubandusorganisatsioonis (WTO), mida nähti kunagi läbimurdena, ei ole teinud midagi, et aidata riiki maailmamajandusse lõimida. Selle asemel on sanktsioonid tekitamas hoopis isolatsiooni. Venemaa sisemajanduse koguprodukt (SKP) ületas 2014. aastal nominaalarvudes kaks triljonit USA dollarit. Rubla väärtuse järsk langus, langevad energiahinnad ja sanktsioonide mõju tähendavad Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) hinnangul, et Venemaa SKP jääb 2015. aastal 1,3 triljoni dollari tasemele.

Sellest vaatevinklist paistab Venemaa sekkumine Süürias nõrkuse, mitte tugevuse ilminguna. Venemaa oli sunnitud oma liitlase Assadi režiimi lüüasaamise vältimiseks panuseid tõstma. Moskva ei suuda taastada režiimi kontrolli ühtse Süüria üle. Lühidalt, McFaul leiab, et "härra Putin on osav andma tagasilöökidele lühiajalisi taktikalisi vastuseid, ent on vähem andekas pikaajalise strateegia seisukohalt".

See on tõsi, ent tähendab Putini režiimi olemuse mittemõistmist. Selle eesmärk ei ole teha Venemaast tugevate liitlassuhete ja institutsioonidega õitsvat, stabiilset ja atraktiivset riiki. Putini Venemaa vaatab Läänt, tundes midagi ahnuse, põlguse ja hirmu segu meenutavat. See ei soovi Läänt kopeerida, vaid vaos hoida, õõnestada ja marginaliseerida. Lühidalt, Kreml ei taotle mänguvõitu kehtivate reeglitega, vaid reeglite muutmist selliselt, et ta võidaks kogu aeg.

Trendid on julgustavad. Vana maailmakord, kus USA juhitaval Läänel olid parimad ideed ja suurim mõju, on kokku varisemas. Ühendriigid näivad väsinud, häiritud ja demoraliseeritud. Finantskriis (ja eurotsooni hädad) on andnud hävitava hoobi Lääne juhtrolli usaldusväärsusele maailmamajanduses. Patiseis Washingtonis ja Euroopa Liidu pelglik otsustamatus viitavad sellele, et meie poliitiline mudel ei tööta samuti kuigi hästi. Sisemise nõrkusega samaväärsed on välisohud. Hiina, Iraan, Islamiriik ja Venemaa on kõik esitamas vanale korrale väljakutset. Vananev, rahalistes raskustes Lääs näib vaevu toime tulevat neist ühega, rääkimata kõigist neljast.

On viljatu märkida, et Kremlil ei ole vaja valitseda Venemaad Lääne standardite kohaselt hästi: ta märgib mürgiselt, et me ei pea ise neist väärtustest kinni. Venemaa kehtestab oma reeglid, mis väärtustavad õitsengu asemel hiilgust, mitmepoolsete kokkulepete asemel riiklikku suva ja rahu asemel vägivalda. Need paistavad populaarseks muutuvat. Kui me ei taha neile vastu seista, oleks parem, kui me nendega harjuksime.

***

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute "Uus külm sõda" ja "Pettus" autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

Lucase kolumn ilmub BNS-is igal nädalal.