Austraalia reisikiri: Never say never

Ingrid Morrison. ARHIIV

Pärast paari keerulist kuud andsin täna lahkumisavalduse. Kuupäeva kirjas ei ole, jään seniks, kuni on mulle leitud asendaja. Miks? Otsustasin paariks kuuks aja maha võtta, et hinge ja keha puhata ning võtta siis tõsiselt ette enda raamatupidamisteenust pakkuva ettevõtte tegemine, mida olen juba aastaid vaikselt arendanud.

Olen üle aasta töötanud suure grupi pearaamatupidajana. Töö on olnud väga keeruline ja tõsine katsumus, sest paari nädala jooksul olid ettevõttest lahkunud kõik neli raamatupidajat. Õnneks oli mul firmasse kaasta võtta assistent, eestlanna Margit, kes oli minu õpilane, kui olin õppejõuks erialakoolis. Meid ootas ees 20 kastitäit pabereid kontoris, kuhu need kolimise ajal tõstetud olid, ja tundmatu raamatupidamisprogramm. Mitte kedagi, kellelt selgitusi küsida või abi saada.
Kogu raamatupidamine oli puutumatult paberihunnikuis seisnud juba mitu kuud ja telefonid olid punased hankijate kõnedest, kes kõik tahtsid oma raha kätte saada. Kuidas me selle kõigega hakkama saime, ei saa ma siiani aru, kuid nüüd on kuue firma rahaasjad korras.
Raamatupidaja sai minust üle öö, kui abikaasa ettevõtte raamatupidaja lahkus ja ees oli palgapäev, käibemaksu aruannete ja hankijatele maksmise päev. Kunagi ma vandusin, et ei hakka iialgi tööle raamatupidajana või koos abikaasaga ja kindlasti mitte tehases. Paraku sain ühel hetkel kõik need kolm korraga…

Minu õppejõud EBSis ja Audenteses kindlasti ei usuks, et olen üle 13 aasta raamatupidamisega tegelnud, mul on sellekohane haridus ja õpetan isegi teisi. Ma nimelt vihkasin kõiki raamatupidamisega seotud aineid. Kui nüüd tagasi vaadata, kuidas see kõik juhtus, on nalja omajagu. Olin just abikaasa firmas tööle hakanud, kui pidin ühel päeval sekretäri asendama. Taustaks nii palju, et olles Eestis olnud IS Music Teamis ülinõudliku Lauri Laubre abi peaaegu viis aastat, oli minu telefonile vastamise stiil väga konkreetne, austraallastele oli see paraku võõras.  

Helistas firma pikaajaline klient George. Kõik ettevõttes teadsid, kellega tegu ja mis inimene ta on. Peale minu muidugi.  

„George siin, anna mulle Bretti!” (Brett oli firma boss ja minu abikaasa.) „Tere, George! Kuidas teil läheb, kust te helistate ja mis asjus?” – „Anna mulle Bretti ja kohe!” – „Palun, kas te ütleksite, mis firmast te helistate ja millise projekti asjus?” – „Brett on sind tööle võttes vist aru kaotanud!” George ütles lõpuks firma ja projekti nime, millest ta rääkida tahtis.  
Kui Brett kõne vastu võttis, tervitas George teda järgmise tiraadiga: „Are you f..ng lost your mind hiring some Swedish backpackers with hard accent to your office who cross questioning me like I need to speak with prime minister?!”

Brett vastas, et esiteks ei ole ta backpacker, vaid tema abikaasa, ja teiseks on ta Eestist, mitte Rootsist. Mõlemad mehed said lõuatäie naerda, George vabandas ja uuris, kas ta saaks endale ka Eesti sekretäri, et ära hoida kõik need mõttetud kõned, mis talle ilma ühegi küsimuseta suunatakse…
Pärast seda korda ütles George helistades alati, kes ja mis asjus ta on.
Esimese kuue kuu jooksul tuli ette ka igasuguseid maksudega seotud teemasid, milles ma kodus polnud, seega helistasin tihti maksuametisse. Maksuamet on siin riigis „ettevõtjate poolt”, alati valmis kompromisse tegema ja kaasa aitama, et asjad joonde saaks. Lõpuks tunti mind maksuametis juba hääle järgi ja väikse heatahtliku naeru saatel küsiti: mis siis täna mureks, Ingrid? Selline suhtumine oli väga suureks toeks, sest teadsin, et asjad saavad joonde ja pole vaja stressata.
Teine tore juhtum pärineb õppejõuks olemise ajast. Enamik minu õpilasi olid välismaalased või väikefirma juhid, kes tahtsid ise oma raamatut pidada, või siis abikaasad, kes otsustasid oma abikaasale perefirmas appi minna. Oli üks Sri Lankast pärit mees, selline muhe ja vaikne ja suur. Ta oli juba kolmandal katsel ja tõsiselt hädas, sest tal oli probleeme keelega ja ka numbritest arusaamisega. Ta meenutas mulle kohati mind ennast ajast, mil olin siin just maandunud. Nägin temaga palju vaeva, tahtsin südamest, et ta saaks koolist läbi ja alustada elu uues riigis. Tegin temaga „ületunde” ja aitasin nädalavahetustel. Siis saabus päev, mil tema viimane töö sai positiivse hinde, ta oli lõpusirgel. Ta tuli klassiruumi kommikarbiga ja kodus tehtud Sri Lanka magustoiduga ning küsis punastades, kas ta tohib mind kallistada tänuks selle eest, et ma uskusin temasse ja muutsin sellega tema elu. Ma tean, mida ta tundis.