Kalle Muuli: Ooüütamine

Kui Läänemaa mees Heiki Kranich riigikogu rahanduskomisjoni liikmena ja peaminister Mart Laari eriesindajana 1992. aastal Eesti maksuseaduste hälli juurde astus, oli ta kuskilt lugenud või kuulnud, et eraisiku ja ettevõtte tulumaksumäär peab olema ühesugune ega tohi ületada 25 protsenti.

Põhjendus oli lihtne: veerandikust suurema maksumäära korral hakkavad inimesed märksa rohkem tulusid varjama ning kui ettevõtte ja eraisiku maksumäärad on erinevad, hakatakse üht tulu teiseks maskeerima. Tulemuseks on tühjem riigikassa ja moondunud majandusruum. Ettevõtete vahel tekib ebaaus konkurents ja ühiskonda hakkab lõhestama vihavimm.

Säärastele lihtsatele ja selgetele tõekspidamistele rajatud maksuseadused jõustusid 1. jaanuaril 1994. Kuna riigieelarvet ei saadud muidu kuidagi ots-otsaga kokku, kergitati tulumaksumäär algul suure häda sunnil 26 protsendini, aga ettevõtte ja eraisiku ühesuguse maksustamise põhimõttest peeti rangelt kinni.

Nüüd, 22 aastat hiljem, neab kogu Eesti majandusajakirjandus OÜ-tamist. Meelelahutustegelased on pugenud juriidilisse kehasse ja elavad dividenditulust, mida erinevalt palgast ei maksustata 33-protsendise sotsiaalmaksuga. Ettevõtete juhid ja isegi tavalised töövõtjad on moondunud ühe-inimese osaühinguteks, kes justkui ei teegi enam oma igapäevast palgatööd, vaid osutavad tööandjale teenust, mille pealt ei tule maksta tööjõumakse. Kui mõni erand välja arvata, on üldjuhul kõik juriidiliselt korrektne ehk jokk, ühtki seadust ei rikuta, aga ebaõiglus on siiski suur ja selge. OÜ-tajad muudavad osaühingut kasutades palgatulu ettevõtlustuluks ja väldivad sellega tööjõumaksude maksmist.

Lõppevast nädalast võib sedalaadi uudiseid ja ausate maksumaksjate pahameelepurskeid leida erakordselt suurel hulgal. Riigikohtus jõudis 8.oktoobril lõpule juba 2006. aastal alanud vaidlus maksuameti ja ehituskaupade poe Bauhof vahel. Maksuamet leidis, et Bauhof on jätnud tasumata maksud oma juhtide töötasudelt, vormistades töösuhte ümber juhtimisteenuse osutamiseks. Riigikohus andis õiguse maksuametile ja juhtimisteenusega loodetavasti enam OÜ-tada ei saa.

Paraku vähendab see ebaõiglust ja OÜ-tamist vaid kröömikese võrra. Osaühing pakub maksude vältimiseks kümneid võimalusi ja kõigile neile ei saa keegi kätt ette panna. Ka riigikohus ja maksuamet mitte, sest enamasti on tööjõumaksude vähendamine osaühingu kaudu täiesti seaduslik. Maksuamet kuulutas välja küll püha sõja OÜ-tamise vastu ja Äripäev võttis pihtide vahele isegi peaministri lauljatarist abikaasa Luisa Värgi osaühingu, kuid vaevalt sellest suurt abi on.

Mis siis ikkagi on 22 aasta jooksul juhtunud, et kunagised lihtsad ja selged põhimõtted enam ei toimi? Mis on järjest laiemalt leviva OÜ-tamise põhjus?
Eesti riigi taasiseseisvumise aegsetel ideaalidel pole tegelikult häda midagi. Need on täpselt sama head ja õiged nagu ennegi, sest arvestavad inimloomusega, mille pärisosaks on paraku ka ahnus. Seadused ei tohiks tekitada kiusatust neid rikkuda, seaduse eesmärk ei saa olla inimese proovilepanek. Aga paraku just seda praegused maksuseadused teevad, sest 22 aasta jooksul on neid palju muudetud.

Kõige suurem muudatus on ettevõtte tulumaksu kaotamine aastatuhande algul. Kui eraisiku tulumaksumäär on 21 ja osaühingu tulumaksumäär on null, siis pole raske ära arvata, kumba maksu inimene parema meelega maksta tahab. Kuna töötasult tuleb lisaks maksta veel sotsiaalmaksu, mida omanikutulu väljavõtmisel dividendina pole, siis muutub kiusatus OÜ-tada vastupandamatuks isegi vooruse verstapostile. Sealt edasi on erakulude kirjutamine osaühingu arvele ja muud poolseaduslikud maksuvähendused juba justkui süütu lapsemäng.

Lihtne oleks öelda, et õigluse huvides tuleb ettevõtte tulumaks taastada. Seda tuleks kaaluda, kuid ma pole kindel, kas see on parim lahendus. Kindel on üksnes see, et midagi tuleb ette võtta. OÜ-tamine tuleb lõpetada, valitsus peab leidma probleemile lahenduse ja kohtlema inimesi võrdselt sõltumata sellest, kas nad tegutsevad töövõtulepingu alusel, füüsilisest isikust ettevõtjatena või osaühingu kaudu.