Piret Jaaks "Linnalegend"
Jumalikud Ilmutused, 2015
Mõjub intrigeerivalt, kui märkad mõnes ilukirjandusteoses mainitavat Haapsalut. Tekib hoopis suurem huvi loo kui terviku, raamatu kui terviku, autori (ikka ka kui terviku) vastu. Piret Jaaks pole Läänemaa inimestele võõras nimi. Hulk aastaid tagasi oli ta Lääne Elu juures suvereporteriks. Sel ajal õppis ta Tartus ülikooli pääl teatriteadust, eesti keelt ja meediat. Haapsalust on pärit tema vanavanemad, linn ise tükike noore kirjaniku lapsepõlvest. Sestap esitles ta augustis just nimelt Haapsalu Raamatus oma esimest jutukogu „Linnalegend”. Piret Jaaks on Drakadeemias õppinud loovkirjutamist ning silma paistnud näitekirjanikuna. Aastal 2011 pälvis ta näidendivõistlusel oma lavalooga „Näha roosat elevanti” esikoha. Tema jutte on avaldanud teiste seas ajakiri Värske Rõhk ja ulmeantoloogia „Täheaeg”.
Konstrueeritud, pretensioonikas ja … rahutuks tegev. Selline oli esimene emotsioon. Kaldub fantaasiakirjandusse, aga päriselu on teinekord isegi fantastilisem, tuli raamatut üle lehitsedes pähe. Kummastavad, ebamugavust tekitavad jutud, nagu noore eesti filmitegija loomingupuhang. See film aga jookseb lugeja silmade taga, tundus kolmandal, meeldetuletamise korras sirvimisel.
Jutukogu on veidi üle saja lehekülje pikk, sinna mahub üksteist lugu, mille ühiseks nimetajaks pakkus autor ise märksõna „linn”. Linn võib olla nimetu või aimatavalt Tallinn, kuna tegevuspaigana mainitakse Kadriorgu ja Glehni lossi, on Darjeeling ja Barcelona, Delhi ja mõni „depressiivne Eesti väikelinn”. Parem siiski kui kauge ja eksootiline või öiselt salapärane. Olgu ette öeldud, et nimijutustuses oleks Haapsalu võinud vabalt asendada ka mis tahes teise linna nimega. Vanu maju lõhutakse seest tühjaks mujalgi, ning selle töö ajal võib kõikjal midagi erilist ja salapärast välja tulla, käsikirjad sealhulgas.
Sama hästi võiks jutte ühendada teine märksõna „mäng”. Autor (saatus) mängib tegelastega nagu kass hiirega. Või mängib kirjanik hoopis lugejaga? Lugeja arvab, et on loo loogikale pihta saanud ja siis nõelub Jaaks lõppu puändi, mis laseb asju paista uues valguses. Olgu see siis marmelaadipurk iidoli käekotis („Kleepuvad mõjud”) või oletatava vägivallateo osutumine illusiooniks „Intervjuu härra Sagooniga”). Mõni ootamatu lahendus sobib hästi, mõne puhul on pikad pisted näha, mõne puhul tahaks öelda – ja mis siis. Küllap ei saanud siis lugedes kirjutaja mõeldud mõttele hästi pihta.
„Koolibri lennu” puhul oskab autor eriti hästi saladuse katet sentimeeterhaaval eemale tõmmata. Päris lõpuni ei saa aru, kas ja kes on surnud ning kelle süül. Lõpp üllatab ja kummastab, on muljetavaldav. Et siis järgmise hingedepäevani … „Tassija” meenutas pisut Robert Heinleini ulmejuttu „Enese ees ja järel”. Kas fotograaf, kes nägi Darjeelingi raudteejaamas tassija surnukskukkumist, sai ise tassijaks ja kordus kord juhtunu? Nagu elus ikka – kõik kordub. Või nägi ta saabudes kukkuvat ennast? „Tagauksest” on pretensioonikas (male)mäng elamise ja surma teemal – kes tuleb ees-, kes tagauksest. Kuhu ja milleks? Mida tahab endast kujutada pidulikus õhkkonnas maletav vanurite seltskond? On see paradiis või puhastustuli või ooteruum? Või lihtsalt eriline vanadekodu? See oleks muidugi liiga lihtne. Aga noh, jutustaja on tõenäoliselt kas purjus või kannatab pohmelli all. Väga selget juttu pole temalt mõtet oodata. Naine tal ka just värskelt lahkunud … Nüüd ootab teist ees- või tagauksest tagasi.
Eks ta ole, linnas ikka juhtub. Öises linnas eriti. Ei pruugi isegi Barcelonasse sõita. „Süüdistus Barcelonale” koob mürgiselt magusa sumeöise keskkonna, kuhu oleks kiusatus isegi sattuda. Aga selleks on teejuhti vaja. Minategelasel oli. Peale selle oli ta armunud ning sellest ja/või muust pidevalt purjus. Mitme jutu keskne tegelane pole päris kaine mõistuse juures – kas on kinnismõtte küüsis („Lehtede lahkumine”) või peast segi („Pihtimus”). „Pihtimus” on tollest kogust siinkirjutaja lemmiklugu. Kas inimese usk võib olla nii tugev, et ta kuuleb ristilöödud Jeesust? Too ütleb: „Päästa mind!” Minajutustaja äsab pühakuju kiriku seinalt ja viib koju. Hoolitseb tema eest, sätib lauda istuma, viib autoga sõitma, paneb nimeks Peeter … Meie saame loost teada jutustaja täpselt dateeritud kirjadest kirikuõpetajale. Hulluses on loogikat, heades kavatsustes halba, siiruses vastutuse enese kaelast veeretamist. Naljakas ja õudne ikka ka, kui järele mõelda. Kas Torino surilinale tekkis lõpuks konkurent?
Intrigeeriva keskkonna loomise ja (enamasti) üllatava-ootamatu-kummalise lõpplahenduse vahele jääb ohtralt arutlusi. Ikka inimeseks olemise teemadel. Etturi ees seisab seesama maleruudustik, millel me kõik liigume – elu ja surm, püüdlused ja tegelikkus, suhted ja iseolemine, saavutused ja nurjumised. Autor ei anna hinnanguid. Tema tegelased pole veel kohale jõudnud. Mida iganes selle all mõista annab.