Ühel lõunatunnil helistas mulle Haapsalu linna aukodanik dr Heino Noor (1922). Ta elab Tartus Jaamamõisas, mis asub Emajõe vasakul kaldal. Meie vestluse sisuks oli vabside liikumine 1930. aastate esimesel poolel ja paljude vabside mahalaskmine Nõukogude vanglates 1942. Ilma igasuguse kohtumõistmiseta lasti vabse maha erinõupidamise määruse alusel lasuga kuklasse. Surm oli silmapilkne. „Süüdistuse” aluseks oli sõna „vabs” ehk Vabadussõjast osavõtnu või ka Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu liige.
Umbes samamoodi hukati 1930. aastate teisel poolel Peipsi järve idakaldal etnilisi eestlasi, kelle aktidesse märgiti hukkamise alusena rahvuslik kuuluvus: eestlane. Tegemist on niisiis genotsiidiga või surmanuhtlusega osavõtu eest rahvuslikus vabadusvõitluses. Doktor Heino Noorel on südamel need Eesti Vabariigi sünnijärgsed kodanikud, kes andsid Nõukogude okupatsioonivõimudele meie rahvuskaaslasi ja kaaskodanikke üles märksa varem, kui esimene küüditamine 14. juunil algas. Tolleaegsed NKVD Eestisse saadetud nooremohvitserid ei tundnud ei eestlasi ega Eestit, pealegi olid nad umbkeelsed, st oskasid ainult vene nõukogude keelt. Nood nooremohvitserid leidsid endile siit „kammerteenreid”, kes lootsid, et teenivad sedaviisi kannuseid, ehkki mitmed neist lasti üsna pea ka ise maha.
Noor helistas mulle „Lääne Elus” avaldatud artikli „Paras aeg rääkida natsismist?” (21. mai 2015) tõttu. Minu artikkel sündis vastukajana riigikogu vabside toetusrühmale. Vabse on represseeritud ja hukatud mitu korda, otsused 1934–1935 ei tinginud aga uusi otsuseid 1940–1942 ja hiljem. Järelikult ei saa vabse rehabiliteerida ühekordse aktiga, sest esimesel korral langetati otsused riigisiseselt, teisel korral aga okupatsioonivõimude poolt. Esmalt teeksin ma vahet kolmel mõistel: vabsid kui Vabadussõjast osavõtnud; vabsid kui Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu liikmed ja vabsism kui üldine rahvaliikumine mõnede konkreetsete eesmärkide saavutamiseks. Üks selliseid eesmärke oli ekspordi riigipoolne protekteerimine ehk võitlus liberaalse, st avatud turumajanduse vastu. Seda eesmärki kehastasid eksporttapamajad ja moodsa sisseseadega meiereid. Teine eesmärk oli põhiseaduse muutmine keskvõimu tugevdamise nimel. Mõnes mõttes tähendas see taganemist Eesti omariikluse alustest, mille järgi Eesti tugevus rajaneb meie parlamendi tugevusel. Inimestel, kes seda mäletasid, oli väga raske vabse toetada. Toetati vabse kui noori veterane, mitte kui riigimehi mõnesugusegi rahvusvahelise kogemusega. Otsused 1934–1935 puudutasid peamiselt Eesti Vabadussõjalaste Keskliitu ja selle liikmeid, mitte kõiki vabadussõjalasi.
Seevastu repressioonid alates aastast 1940 haarasid esmajoones võimalikult paljusid vabadussõjalasi (ehkki mitte kõiki). Millal hakkasid tegutsema kollaborandid, seda ei saa öelda summaarselt. Nende äraostmine raha eest ümbrikus pole usutav. Neid sai värvata hirmutamisega, milleks pidi hirmutaja teadma potentsiaalse kollaborandi minevikku. See polnud keeruline, sest Eesti Vabariigis elati Nõukogude Liidust erinevalt lahtiste purjede all. On teada, et osa kollaborante oli pannud toime kriminaalkuriteo ja kandnud sellekohast karistust. Osa ilmselt ei kujutanud Teise maailmasõja julmusi ja nõukogude korra kuritegelikku poolt ette. Osa eeldas, et saab palgaks „koostöö” eest parema koha. Vaevalt oskas neist aga keegi käituda värbaja ees vastuhakkajana – inimesena, kes koostöö välistab. Nad olid kuulekad ja niisuguse kuulekuse kasvatamine on üks sõjaeelse Eesti pahupooli.
Vabside rehabiliteerimine on siinkirjutaja meelest üdini konkreetne ettevõtmine, milleks üldine propaganda ja isiklik poliitiliste punktide korjamine ei sobi. Kõigepealt on see protsess pikaajaline ja teiseks nõuab ta väga selget vastust küsimusele, kellele esitatakse arve. Mahalaskmiste ja repressioonide eest pärast 1940. aasta juulit ei saa esitada arvet Konstantin Pätsi põrmule.
Peeter Olesk,
kolumnist