Edward Lucas: Küberfoobia

Meie sõltuvus internetist suureneb kiiremini, kui meie võime tagada turvalisust. Me peame radikaalselt ümber hindama oma suhtumise arvutitesse ja arvutivõrkudesse. Isegi sel juhul ootavad ees raskused. See on minu uue raamatu, Cyberphobia, keskne sõnum.

Alustasin selle kirjutamist 2012. aastal, mil Venemaa välis- ja julgeolekupoliitika, mis oli minu kahe eelmise raamatu teema, näis igav, aga internet seevastu – veel üks mulle suurt huvi pakkuv teema – oli läbi tegemas kiireid muutusi. Eriti palju kõneainet pakkus nn asjade internet ehk igasuguste reaalse maailma seadmete ühendamine võrku, mis ei olnud turvalisena välja töötatud.

Edward Snowdenit ümbritsev furoor on andnud võimaluse heita pilk, ehkki moonutatud kujul, sellesse, milleks meie luureteenistused on võimelised. Enamik internetikasutajaid ei mõista, missuguse tegevusvälja annab veeb kurjategijatele, aktivistidele ja vembumeestele. Meie haavatavus internetis on suurim oht meie julgeolekule. Keskne probleem on identiteet. Selleks, et turvaliselt ja viljakalt teiste inimestega lävida, peame olema võimelised tõestama oma isikut ja suutma välja selgitada, kellega me suhtleme.

Samas on internetis, mis loodi kunagi akadeemilise koostöö edendamiseks, usaldus seni kindlustundest tähtsam. Kui salasõnad ja kasutajanimed on õiged, eeldame, et identiteedid on legitiimsed. See ei toimi. Tavakasutajate ootused on ebarealistlikud – kes suudaks meenutada erinevaid, turvalisi salasõnu kõigi neid nõudvate veebikülgede kohta? Ja neid regulaarselt muuta? Mis veelgi halvem, need, kes hoiustavad teiste inimeste andmeid, on taunitavalt hoolimatud.

Häkkerirünnak kohtinguportaali Ashley Madison vastu näitab meile, et see võib viia elu rikkuva privaatsusriiveni. Isiku tuvastamise probleemil on vähemalt osaline lahendus. Nagu ma raamatus selgitan, olin esimene mitte-elanik, kellele anti Eesti elektrooniline ID-kaart. Lihtsa ID-kaardi lugeja kasutamine võimaldab mul end veebis tuvastada ja anda moodsat krüpteerimist kasutades õiguslikult siduvaid digitaalallkirju. See on Eesti igapäevaelu tähelepandamatu osa. Vähemarenenud riikides on see pea võimatu. Nüüdseks on sellised elektroonilised Eesti ID-kaardid tuhandetel mitte-elanikel. Ent need lahendavad vaid osa internetijulgeolekut puudutavast segadusest.

Teine tohutu probleem on veebis liikumine. Kuidas on võimalik olla kindel, et veebileht, kuhu te olete jõudnud, on see, kuhu te tahtsite jõuda? Teoorias peaksid arvutikasutajad kontrollima oma brauserit: kas see näitab väikest tabalukku ja salapärast tähekombinatsiooni https internetiaadressi esiosas? Vähesed mõistavad selle tähendust või olulisust. Mis veelgi halvem, julgeolekusertifikaatide süsteem, mis peaks teoreetiliselt näitama, kas veebikülg on turvaline või mitte, on katki, tõenäoliselt parandamatult. Sertifikaatide väljastajate üle puudub kohane kontroll. Raske on tühistada ekslikult väljastatuks osutunud sertifikaati. Probleemi saaks osaliselt lahendada brauseripakkujate – Google, Firefox, Microsoft jt. – jõulises koostöös.

Ebaturvaliste lehekülgede avastamine ja kasutajate hoiatamine nende eest teeks interneti kuritarvitajate elu keerulisemaks. Ent see töötab vaid juhul, kui arvutikasutajad suhtuvad turvalisusesse tõsiselt, näiteks kasutades uuendatud tarkvara. Me peaksime käsitlema arvuteid autode kombel: masinad, mis võivad tekitada suurt kahju nii meile endile kui ka teistele. Me vajame norme, reegleid, seadusi ja karistusi, nagu liiklusohutuseski.

Siin langevad minu mured interneti tuleviku üle kokku kriisiga Euroopa julgeolekus, mis puhkes ajal, mil ma Cyberphobiat kirjutasin. Mõlemas valdkonnas on indiviidi vastutus, kollektiivne tegevus ja austus vastastikku kasulike reeglite vastu ebapopulaarsed, ent elutähtsad. Ukrainlased on meie nõrkuse eest juba hinda maksnud. Neid tuleb veel.

Edward Lucase kolumn ilmub BNS-is igal nädalal.