Edward Lucas. ERAKOGU
Hea tükk 2015. aastast on läinud ning on mitu põhjust olla tusane. Esiteks Ukraina. Praegune valitsus on ehk kõige vähem halb neist, mis riigil on eales olnud. Kuid see pole kaugeltki piisavalt hea. Mõõdukad edusammud riigi võlakoorma kustutamisel ei kompenseeri suutmatust toime tulla korruptsiooniga, rajada tugevaid institutsioone ja luua õhkkond, milles aus äri võiks õitseda.
Ma ei süüdista ukrainlasi, et neil on kõrini, et nad suunavad oma pilgud opositsiooniparteidele või hindavad kodumaa eest võitlevaid ja langevaid vabatahtlikke enam regulaarvägedest, kes seda ei tee. Kuid väljaspool seisjail on palju raskem kaitsta riiki, kui ebastabiilsus kasvab koos millegagi, mida võib nimetada poliitika paramilitariseerumiseks ja robustseks retoorikaks mineviku üle.
Ka Poola jaoks on häid uudiseid napilt. Ma olen sõber Radek Sikorskiga (kes lahkus poliitikast pärast minu jaoks šokeerivat episoodi seoses eravestluste ebaseadusliku pealtkuulamisega). Ma imetlesin Poola tõusu möödunud kümnendi valitsuste ajal. Poola on nüüd Saksamaa jaoks suurem kaubanduspartner kui Venemaa jaoks (isegi energia kaasa arvatud). Tegemist on „uute liikmesriikide“ seas vaieldamatu raskekaallasega sõjalises valdkonnas. Riigi majandus kasvab pidevalt. Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk on rahvusvahelises mastaabis tähtsaim poolakas pärast paavst Johannes Paulus II.
See peaks olema hüppelaud veel suuremate edusammude juurde. Kuid Poola poliitika paneb mind muretsema. Ma ei ole just suur Kodanikeplatvormi austaja, eriti selle praeguse särata juhtkonna ajal. Annet on hõredalt, avalikke debatte peetakse palavikuliselt ja pinnapealselt. Vaja on kõvasti pingutada, et Poola majanduse positiivsed suundumusi väärata ja ma loodan, et Korra ja Õigluse Partei (mis näib võitvat oktoobris peetavad parlamendivalimised) mõistab, et äri õitseb rahulikus, mitte ärevas keskkonnas.
Kuid Poola diplomaatia on hapram. Kas Korda ja Õiglust esindav uus president Andrzej Duda soovib ristata piigid Angela Merkeli Saksamaaga? Praeguse Saksamaa puhul on palju sellist, mida mitte armastada (õigupoolest on palju sellist paljude riikide puhul). Kuid oma mõjuvõimu moodsas Euroopas saab Poola kasutada kõige paremini, omades tihedaid ja sõbralikke suhteid riigiga, mis asju juhib.
Head suhted Saksamaaga on eriti tähtsad, arvestades alternatiivide nappust. Obama administratsioon ei ihka end suuremal määral Euroopaga siduda. USA vabariiklaste hetke esinumber Donald Trump lubab parandada suhteid Venemaaga Ukrainat kõrvale heites. Kõrvaltvaataja pilgule on ta naeruväärne ja eemaletõukav. Kuid teised vabariiklastest kandidaadid võivad tunda kiusatust võtta üle osa tema "pragmaatilisest" retoorikast (mis kehastab õigupoolest naiivsust ja mitte kunagi mõistust).
Asjalikku alternatiivi ei paku ka Visegrádi riigid: Tšehhi poliitiline juhtkond on segu koomilisest ja kurjast. Slovakkia president Andrej Kiska on muljetavaldav, kuid mitte tema valitsus. Ungari riigipea Victor Orbán ohjab uljalt oma riiki, kuid talle meeldib jätta vähemalt mulje sellest, et ei hooli liberaalsest demokraatiast või sellest, mida sõbrad mõtlevad. Osa sellest on kunstlik reaktsioon ebaõiglasele kriitikale. Kuid mitte kõik.
Asjad ei näi olevat hästi ka Brüsselis. Veresaun Süürias, rändekriis ning eurotsooni hädad halvavad Euroopa kollektiivset tahet. Me oleme valmis kindlalt vastu astuma välistele ohtudele, kuid üksnes juhul, kui see meie meelerahu ei häiri ja lahendus liiga kallis pole.
Tõsi, ka Putinil on probleemid. Kuid kuni ta jälgib ja ootab, meie omad kuhjuvad.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute "Uus külm sõda" ja "Pettus" autor. Ta on ajakirjanik ning Washingtonis ja Varssavis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresident.
Lucase kolumn ilmub BNS-is igal nädalal, Lääne Elu valdab selle vastavalt lepingule BNSga.