Pudrukausist ja värvilistest krõbinatest

Tervislik toitumine tundub olevat tänapäeva inimeste A ja O. Paljud mõtlevad sellest ja nii mõnedki tegutsevad selle nimel aktiivselt. Kui sageli aga mõtleme, mis meie loomade toidukaussi maandub? Kui häid valikuid me nende kasuks teha saame või viitsime? Kui keeruline see õige valiku tegemine siis täpselt on?

Lemmikloomade toidu hankimisele võib läheneda mitmeti. Lihtsaim viis on muidugi toidupoes riiulite vahel midagi välja valida. Veel parem, kui see oleks ka võimalikult soodsa hinnaga. Ennäe, veidi värviline on ta ju ka! Täpselt nagu oleksidki juurvilja- ja lihakuubikud segamini. Tõde selgub aga hoopis paki tagakülge analüüsides. Tihtilugu on sealne info ebamäärane, aga heal juhul saab siiski näha, et sõna „liha” on, kui üldse, siis koostisainete loetelus kõige viimasel positsioonil. Mida see tähendab? Just nimelt! Seda on kõigist asjadest kõige vähem, täiesti olenemata sellest, kas tegemist on kuivtoidu või konserviga. Värvilised kuubikud on aga täpselt see, mis nad kaugelt vaadates tunduvad: värvitud, kokku surutud ja kuivatatud jahuplönnid, mis on mingil hetkel lihapuljongist läbi tõmmatud.

Koerad aga söövad neid tihtipeale üllatavalt hea isuga. Lõhna- ja maitsetugevdajatega pole koonerdatud. Ega keegi sellisest toidust surema hakka, aga väga intensiivset elu selle pealt kah loota ei maksa. Nõrgemad võivad koguni haigestuda. Sööta koerale iga päev sellist toitu on sama hea, nagu toituks inimene päevast päeva Hiina kiirnuudlitest. Kahtlemata suudaksite nende najalt söönuks saada, kuid mingil hetkel toimuvad organismis muutused, mis annavad märku mõningate toitainete puudumisest ja jääkainete üleküllusest.

Ka koertel on neid märke näha. Kui varbavahed punetavad, koera karv kõõmaseks läheb ja üks kõrvapõletik teist taga ajab, seisame ilmselt taas vastamisi toidule allergiliselt reageerinud koeraga. Või lihtsalt koeraga, kes on tunnistajaks, et ta on ikka endiselt hunt ning ta pole vahepealse aretuse ja evolutsiooni tõttu täiesti seaks moondunud.

Kõige puhul, mida me oma loomale nende igapäevaelus pakume, kuidas me neid hoiame, kasvatame ja söödame, tasub alati mõelda looma loomulikule elukeskkonnale. Selles kontekstis oli koer siiski kunagi hunt. Hunti me aga vaevalt leiaksime viljapõllus krõmpsutamas, kui kõrvalt karjamaalt oleks saada lammas. Igal kümnel juhul eelistaks ta kätte saada liha, ja sisikonda sorteerides leiaks ta sealt siis ka oma juurviljaannuse.

Teadlaste sõnul on koer inimese kõrval elama õppides hundist siiski nii palju edasi arenenud, et ta on suuteline viljatooteid seedima. Ainult mõistuse piires muidugi. Mitte kunagi ei peaks vili moodustama tema menüü peamist osa.

Statistiliselt on kliinikus käivaist patsientidest vähemalt 50 protsenti seotud nahahädadega. Tegemist on tundlike koertega, allergikutega. Mõnikord lisandub neile ka parasiitide ja seentega seotud nähte. Lõpuks võivad koerad olla nii mitut pidi karvutud, sügelevad ja vaevas, et raske on aru saada, mis oli esmajärguline probleem ja kust otsast ravi alustada.

Paljud neist lähevad otsejoones meie „püsikliendi” nimistusse. Kui selliste koerte söötmist ja keskkonnatingimusi ei muudeta, saavad külaskäigud loomaarsti juurde regulaarseks.

Neil patsientidel on loomaarsti ja loomaomaniku vaheline hea kommunikatsioon ja koostöö elutähtis. Ainult nii on võimalik looma hädasid enam-vähem piirata ja talle elamisväärset elu pakkuda.

Eks see ole inimestel samamoodi. Ühel pole elu sees mingit reaktsiooni ei toidule ega tolmule, teine aga muudkui punetab ja punnitab ning peab hoiduma nii ühest kui ka teisest toitainest või pesuvahendist, et öösel rahulikult magada. Aretus ja geneetika on tähtsad ning muidugi ka allergeenide hulk, millega loom iga päev kokku puutub.

Öeldakse, et lehm lüpsab suust. Samamoodi on ka koera suutlikkus ja elukvaliteet seotud otseselt tema ninaesisega. Seda arvesse võttes võiks ninaesise üle veel kord sügavalt järele mõelda. Minu koer on nähtavasti seda tervisliku toitumise teemat omamoodi tõlgendanud. Nii me siis liigume temaga metsas maasikaid korjates võidu ühe puhma juurest järgmise juurde ja vaatame, kumb jõuab marjad teise eest kiiremini ära süüa.