AMEERIKA REISIKIRI: Teel Suurde kanjonisse

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Kuula artiklit, minutit ja sekundit
0:00 / :

tõnisma

Kalle Tõnisma (paremal) koos poja Timoga Suurel kanjonil. ERAKOGU

Inimese elu on täis lootusi ja unistusi. Saad ühe asja korda või kätte, juba tahad järgmist. Ei tea, kuidas keegi, aga mina olen teadlikult seadnud elus eesmärke, mis pähe võttes on pannud ennastki muigama – see ei täitu niikuinii. Aga unistada pole keelatud.

Maal kasvanud ja loodust armastava inimesena seadsin endale eesmärgi – kunagi käin ära Niagara kosel ja Ameerikas Suures kanjonis (Grand Canyon). Mõlemad ideed tundusid küll utoopilised, aga nii hea oli nende mõtete „paistel end soojendada”.

Mullu sügisel mainis noorim poeg Timo, et järgmisel aastal, märtsis, on tal ülemaailmne üritus Las Vegases, kus on soovitav osaleda. Tuled, paps, kaasa, käime ära, ka Suures kanjonis, see seal lähedal, saad oma unistuse teoks. Mõte oli ahvatlev, aga pensionäri sissetulekuga ei ole see mõeldav. Tegelikult olin selle unistuse juba varem maha matnud.

Veebruaris helistas Timo ja teavitas, et järgmisel kuul on Ameerikasse minek, Suurde kanjonisse. Tema ostab lennupiletid ja broneerib hotellid, minu enda mureks jääb reisiraha. Võtab paar-kolm hotelli, näeb, kuidas elu Las Vegases käib. Kanjonisse läheme helikopteriga. Seal saab tellida selliseid 8–10 inimese grupilende. Teised pereliikmed annavad ka sulle reisiraha sünnipäevakingiks ette, nii et nälga ei jää, saad midagi ka osta.

Minule oli see nagu pikne taevast. Tänutunne südames, aga ka mure, kui suureks need kulutused pojale lähevad. Kust ja kuidas ise vajamineva summa kokku saan? Mis paberid on vaja vormistada? Viisa? Mis selga panna? Teadmatus on suurim hirmu ja küsimuste tekitaja.

Kaevusin internetti, kogusin infot, otsisin kontakti inimestega, kes Ameerikas käinud. Pole kümmet aastatki möödas, kui Timo üritas paar korda saada Ameerika viisat, et minna sinna õppima. Tulemusteta, ju polnud tema saatus.

Üllatas mind aga see, et praegu, mil kõik rändavad, on konkreetset infot raske hankida. Kõik, kellega rääkisin, jäid üldsõnaliseks. Nagu reisibüroo reklaamtekstid või internet. Pisitasa hakkasid asjad selginema. Viisat pole tänapäeval tarvis, ainult netis vormistada reisi-dokument. Kümne minutiga oli mul reisiks luba käes ja välja trükitud. Pass peab olema fotoloetav, nüüdisaegne. Kindlasti vormistada reisikindlustus. Enne maandumist tuleb lennukis täita deklaratsioon, tollis küsitakse kõiki võimatuid küsimusi. Vastata ainult, mida küsitakse, tingimata öelda, et saabusid puhkusereisile. Sõita bussiga, sest taksosõit on kallis.

Uurisin hiljuti Miamist tulnud tuttava käest juurde, kuidas arvestada „päevaraha”. Kui umbes 15 dollarit kulutad päevas söögirahaks, peaksid rahule jääma, oli tema vastus. Arvestada tuleb seal maal jootrahaga igal pool, keskeltläbi 10 protsenti tasutavast summast, lisas ta lõpuks. Kõige suurem mure oli riietusega, mida selga-jalga panna. Öösiti 10–12, päeval kuni 35 kraadi sooja, ütles ilmateade. Meil siin ju varakevad veel.

Lõpuks olid kõik ettevalmistused sealmaal, et võtsin kohvri näppu ja sõitsin Helsingisse, et järgmisel hommikul koos pojaga istuda lennukile. Meil õnnestus Põhjamaade lennufirmast SAS saada paarsada eurot odavamad lennupiletid kui Tallinnast. Olime teel tosinaks päevaks teisele mandrile, avastama uut kultuuri ja loodust – maailma. Lennata tuli minevikku.

Stockholmi Arlanda lennuväljale jõudes tuli kell keerata tund tagasi. Järgmine maandumine oli juba Chicagos. Seljataha jäi kaks sööki lennukis, veidi üle 10 tunni lendu. Vastu võttis lumine varakevadine linn. Kell veel seitse tundi tagasi. Paar tundi kohapeal. Toll. Esitasime deklaratsioonid. Ei ühtki küsimust, pilk näkku, pilk passi, käsipagas läbi röntgenikasti ja olimegi transiitreisijate tollitsoonis. Probleem oli suitsutegemisega, tohtis vaid õues ja uksest eemal. Vinge ja külm lõõtsuv tuul kustutas ruttu suitsuisu. Jälle lennukisse, veel veidi üle nelja tunni, ja peaks olema kohal. Paari tunni pärast läks akna taga valgeks. Hakkas nägema –  kümne kilomeetri kõrguselt – all laiuvat helepruunikat maad, mis tundus olevat kõrb.

Seda läbisid peenikeste juttidena siin-seal ilmselt maanteed ja edasi oli ka kohati mägede moodi kooslusi, mõnel tipud valged. Päris lennu lõpus nägime mägedest ümbritsetud suurt ja laia lamedat orgu, millel laius linn. Linnulennult tunduvalt suurem kui meie Tallinn. Stjuardess teatas, et 10 minuti pärast maandume ja parda taga ootab meid 34 kraadi soojuses Las Vegas. Patu-, lõbu- ja mängupõrgute linn.

Kalle Tõnisma

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
7 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
Uskmatu+Toomas.
9 aastat tagasi

Esimese Vabariigi ajal käis Ameerikas ja kirjutas samasuguse loo usutegelane hr. Kaups (kui mälu mind ei peta).Lapsepõlves andis onu mulle selle lugeda ise sõnades see raamat on paras lastele kuna täiskasvanu jäoks liiga lapsik.

mafalda
9 aastat tagasi

aga minule väga meeldib, tore oleks kui tema minu järgmine kord ka kaasa võtaks, siis ma saaksin oma silmaga näha kas see jutt ka kõik tõsi on

katrin
9 aastat tagasi

Täielik tite jutt. Võiks veel täpsustada, kas noad kahvlid olid plastmassist või metallist…

juss
9 aastat tagasi
Reply to  katrin

Palun! Ja tahavad veel meestega võrdset palka!

Kriuks
9 aastat tagasi
Reply to  katrin

Kui ise ükskord sinna lähed, ( kui üldse sinna oma elus saad), siis proovi paremini. Vaevalt sa peale teiste inimeste emotsiooniderohkest kirjutist suudaksid midagi enamat. Ja kui sa sellega hakkama saad, ei loeks ma sinu kirjutist just põhimõtte pärast, sest kes ei austa teisi pole ka ise austust väärt!

Kriuks
9 aastat tagasi
Reply to  katrin

Katrin!
Kui ise ükskord sinna lähed, ( kui üldse sinna oma elus saad), siis proovi paremini. Vaevalt sa peale teiste inimeste emotsiooniderohkest kirjutist suudaksid midagi enamat. Ja kui sa sellega hakkama saad, ei loeks ma sinu kirjutist just põhimõtte pärast, sest kes ei austa teisi pole ka ise austust väärt!

Eha
9 aastat tagasi

Tundub huvitav ettevõtmine kui raha leidub