Eesti kõige tähtsam liitlane on Ameerika Ühendriigid. Vähemalt niimoodi toonitab avalik riiklik retoorika. Meie kõige lähedasem liitlane on aga Soome.
Soome hävitajate osalemine eelmisel nädalal lõppenud Balti õhuturbeõppusel oli väga tähtis. Soomlased on kohal ja kõige halvema korral saame toetuda põhjanaabrite abile. Selle aasta jaanuaris tekkis Soome meedia veergudel konflikt, kus Soome president Sauli Niinistö ja välisminister Erkki Tuomioja ei toeta lennuväe osalemist õppustel. Soome peaminister Alexander Stubb kiirustas neid teateid siluma, öeldes, et erimeelsusi Soome õhujõudude osalemise üle Balti riikides peetavail õppustel ei ole.
Soome pole NATO liige. Peaminister Stubb on tuntud oma NATO-meelsuse poolest. Alliansi liikmesuse teema Soomes on aga väga hell. Seda näitab ka jaanuarikuine Helsingin Sanomate artikkel, mis viitas erimeelsustele. Soome juhtkond ei taha näidata NATO-meelsust, avalikkuses tekitab see pingeid. Kindlam näib hoida julgeoleku alal praegust joont. Tark ei torma.
Soome ajakirjanik Jarmo Mäkelä rääkis aprilli alguses Tallinnas ajalehtede liidu konverentsil, et Soome eliit on Niinistö juhtimisel sõlminud salajase kokkuleppe kaitsepoliitika küsimustes. Peamine punkt parteijuhtide salajases leppes on, et Soome on valmis lähenema NATOle. Soome tahab luua ka tiheda kaitseliidu Rootsiga.
Kui Soome poliitikud ütlevad, et Venemaa pole julgeolekuoht, siis tasub nende sõnu mõista vastupidises tähenduses. Talvesõja üle elanud Soome teab väga hästi Vene ohtu. Niinistö juures sõlmitud kokkulepe annab ka julgust, et soome panustab suures mahus sõjaväe võimekuse kasvatamisse.
Soomest ei saa ilmselt niipeagi NATO liiget. Ka viimased valimistulemused näitasid, et Soomes said enim hääli parteid – Keskerakond ja Põlissoomlased –, kelle valijad ei taha näha riiki NATOs. Seda enam on Eestil tähtis teha tihedat koostööd enesekaitsevõimelise naabriga, Eesti kõige lähedasema liitlasega.
Euroopas on hakatud mõistma uuesti seda et tegelikkuses on Ikka Ameerika Euroopa riikide tõeline liitlane. Kuna Aga ühises Euroopa endas puudu Kindlus ja üksmeelsus, Sageli kaitseküsimustes kippuvad rahatuusade kaubanduslikud huvid olema tähtsamad kui Euroopa rahvaste kaitse. Seda näitab väga hästi Ukraina kriis kus Venemaa tegutseb ja kasutab hüpriid sõja meetodid ja kaa otset agresiooni. Euroopa aga on nagu sültjas mas mida Venemaa on võimeline mõjutama . Kautades oseseid valesi või siis melitamis ja agitatsiooni . Mis on mõjunud eriti lõuna Euroopa riigidele nagu Itaalija Kreeka Ungari. Tegelikkus aga ukrainad oleks vaja hoopis tõsisemal toetada nii majanduslikul kui kaa kõrgtehnoloogilise relvastusega!!
Mis plära see siis nüüd on?