Kuidas nüüd, 30 aastat hiljem, peaksime hindama perestroika nime all tuntud vabanemist Nõukogude Liidus ja selle algatajat Mihhail Sergejevitš Gorbatšovi?
Ei mäleta, et mõne Eesti iseseisvuse taastamise loo oluline tähtpäev oleks sedavõrd vähese tähelepanuga möödunud nagu nüüd 11. märts. Ometi sai sellest sündmusest just ümmargune arv aastaid.
11. märtsil 1985, kõigest mõni tund pärast Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei – lühendatult NLKP, on õnneks juba põhjust noortele selgituseks lisada – peasekretäri Konstantin Tšernenko surma, sai uueks peasekretäriks ja seega ka Nõukogude impeeriumi peaaegu kontrollimatu võimutäiusega juhiks Mihhail Gorbatšov.
Nõukogude riigi alamad said eesootavaist muudatustest aimu peasekretäri enneolematu nooruse (esimene mees sel positsioonil, kes oli sündinud pärast 1917. aasta kommunistlikku riigipööret) ja uute lööksõnade läbi. Üksteise järel tulid käibesse väljendid nagu kiirendus ehk uskorenije, tõlkimatu perestroika, avalikustamine ehk glasnost, demokratiseerimine ehk demokratizatsija, isemajandamine ehk hozraštšjot. Algas võitlus alkoholi ja osalt ka seni rangelt mahavaikitud korruptsiooniga. Režiim tunnistas esimest korda, et inimesed Nõukogude Liidus elavad halvemini kui läänes.
Kõigepealt aga juhtus 15. mail 1985 midagi enneolematut. Esimesel visiidil väljapoole Moskvat – loomulikult Leningradi – astus puutumatu juht rahva sekka. Juhtus see teel lennujaama. Gorbatšov pidi Vosstanija väljakul vaatama mingit monumenti. Kõnniteed väljaku ääres olid paksult rahvast täis. Ootamatult läheb peasekretär üle tänava ja seisab otse inimeste keskele Nevski ja Ligovskaja nurgal. Tema järel tulevad turvamehed ja teleoperaatorid, kes igaks juhuks jätkavad filmimist. Gorbatšov hakkab rahvaga rääkima: alkoholismiga võitlemisest, muudatuste vajalikkusest. Inimesed on täiesti rabatud: kõrgemaid juhte oli seni nähtud asutuste seintel asunud poliitbüroo fotodelt, telerist, äärmisel juhul tribüünil kätt tõstmas. Aga siin tuleb uus peasekretär ise rahva sekka. „Mis te mulle siis hüvastijätuks soovite?“ küsib Gorbatšov lõpuks. „Olge inimestele ikka lähemal,“ prahvatab tädike esireas. Toimunut näitas õhtul Kesktelevisioon.
Edasi oligi kõik teistmoodi: võim, meedia, rahvusvahelised suhted, majandus, inimeste elu. Varsti polnud ka Nõukogude Liitu.
Mäletan ise seda sügavat ja visa kahtlust, mis Eestis Gorbatšovi suhtes valitses. Olud näisid Moskvas tõesti vabamaks muutuvat, kuid siin valitses endiselt seisak. Läänes vaikselt algav Gorbatšovi-vaimustus tundus lühinägelik ja ohtlik. Pärast poliitvangide vabastamist, Vaino väljavahetamist, sisult vaba ajakirjanduse tekkimist ning 1988. aasta laulva revolutsiooni suve eestlaste umbusk korraks taandus, kuid hakkas siis uuesti kiiresti paisuma.
30 aastat hiljem võib öelda, et ilmselt oligi skeptikuil õigus ja mitte ainult omas hetkes. Gorbatšov ei olnud mingi demokraat või vabadusvõitleja. Ta oli kuritegeliku kompartei nomenklatuuri tipp, kes seisis silmitsi möödapääsmatu vajadusega mingil moel plaanimajanduse allakäiku ja kommunismiidee pankrotti leevendada. Väikesed sammud liberaliseerimise poole nõudsid aga aina järgmisi ja suuremaid ning vallandasid sedasi pöördumatu arengu vabaduse ja turumajanduse poole.
Gorbatšovi südametunnistusel on hulk inimeste asjatuid kannatusi, ka verd ja elusid. Perestroika tõi kasvava vabaduse kõrval mitmele Nõukogude Liidu hõivatud alale sõja. Eestist vaadates võime siiski öelda, et tema loomuomane soov inimestega asju otse läbi rääkida ja vastasseisu vältida andis meile siin ühe rahvaste ajaloos harva ette tuleva õnneliku võimaluse. Loomulikult elas Eesti vabaduse taastamise püüe enne Gorbatšovi aega. Aga glasnost andis sellele jõudu ja muutis järk-järgult avalikuks, mittekaristatavaks eesmärgiks, mida julgesid toetada ka need, kel teisitimõtleja hing puudus.
Mida on meil 30 aasta taha vaadates võimalik arvata tänapäeva Venemaa kohta? Ilmselt ainult seda, et just siis, kui tundub, et hullemaks minna enam ei saa, võib näiliselt ilmetust ja tuimast hunta rivistusest mausoleumi tribüünil ootamatult esile tõusta keegi Gorbatšov.
Anvar Samost
poliitik (IRL)
Kas Samost on juut? Siis on selge, miks ta kolmandat maailmasõda toetab.