FILMIARVUSTUS: „1944” – leppima kutsuv film

Miks toimub filmi põhitegevus Sinimägedes ja Saaremaal, kus vennatappu ei olnud? Sest seda näidata polnud tegijate eesmärk, kirjutab ajaloolane Mati Mandel.

Läksin filmi „1944” vaatama mõningase eelarvamusega. Teadsin, et filmis kajastatakse nii Saksa kui ka Vene poolel sõdinud eestlaste lugu. Nii oli juhtunud ka minu enda kaksikvendadest onudega. Sel ajal kui ühele onudest Paide haiglas operatsiooni tehti, mobiliseeriti teine Punaarmeesse. Alles sõja lõppedes selgus, mis oli kõik juhtunud Venemaal ja rindel. Punaarmeesse mobiliseeritud onul õnnestus Venemaa töölaagrites küll imekombel ellu jääda. Eluga tuli ta läbi ka Velikije Luki lahinguist, ehkki miinikillud kehas, mis ta lõpuks, 1960ndail enneaegu ka hauda viisid. Kaksikvend mobiliseeriti Saksa sõjaväkke ja hukkus 17. septembril Emajõe all Lohkvas. Kelle kuulide läbi, ei saa ma iial teada, pole võimatu, et isegi laskurkorpuse ridades Emajõge forsseerinud venna enda omade. Langenu viimne puhkepaikki on teadmata.

Miks toimub aga filmi põhitegevus Sinimägedes ja Saaremaal, kus säärast vennatappu ei olnud? Miks ei kajastatud Emajõe lahingute traagikat, kus muude Punaarmee üksuste kõrval ründas ka Eesti Laskurkorpus ning kaitsel olid just peamiselt eestlased, piirikaitserügemendid, Omakaitse üksused ja Eesti relva-SSi võitlejad? Või Avinurmet, kus tapsid eestlased haavatud eestlasi? Või Porkunit? Seda küsisin filmi veel nägemata Leo Kunnaselt, kui esitleti linateose tegemist kajastavat raamatukest. Kunnas vastas, et see ei olnud filmi põhiidee.

Nüüd, linateost näinuna mõistan tegijate taotlusi. Filmis on kahele poole sattunud eestlaste omavaheline lahing, heitlus Saksamaale taandumisest loobunud Saareste rühma ning Eesti Laskurkorpuse eelsalga vahel Avinurme lähistel. Sealse lahingu järel toimunud stseeni, kus laskurkorpuse poisid matavad mõlemal poolel langenud mehed ühte hauda, on minu tuttavad nimetanud filmi kõige ebausutavamaks kohaks. Tõepoolest, ka mina ei tea, et midagi sellist oleks juhtunud. Kui palju sõduritel endil neil päevil üldse oli aega kaaslasi matta? Seda tegid mitmed päevad hiljem juba uute vallavõimude poolt välja käsutatud külamehed. Tegu ei ole aga ju dokumentaalfilmiga. Filmi üks põhiidee oli näidata, et tegu ei olnud mitte mingite ideeliste vastaste, vaid saatuse tahtel eri pooltele sattunud naabripoiste, tihtilugu sõjaeelsete sõprade või isegi vendade kokkupõrkega. Seda lahingustseeni, kus üks pool laseb, pärast tõdemusele jõudmist, et tegu on rahvuskaaslastega, teise poole meestel lahingust lahkuda, ning ebausutavat matmisstseeni oli filmitegijail lihtsalt vaja ideelise vaenu puudumise toonitamiseks.

Filmis on aga veel üks liin, mida kajastatakse Velikije Luki all rühmavanemaks saanud Jüri Jõgi saatuse läbi. Avinurme lähedases lahingus hukkub just tema lastud kuulist filmi esimese poole peategelane Karl Tammik. Leidnud viimase taskust kellelegi Aino Tammikule adresseeritud kirja, viib Jõgi selle Tallinna jõudes adressaadile. Selgub, et viimane pole mitte Karl Tammiku pruut, vaid 1941. aasta küüditamisest õnne kombel pääsenud õde. Hetkeliselt armunud Jüri Jõgi ei söanda naisele öelda, et viimase vend hukkus just tema käe läbi. Samuti saab ta teada, et Aino Tammiku teised pereliikmed viidi ära just kellegi Jõgi (ilmselt Jüri isa) näpunäitel.
Edasi Saaremaa lahinguisse lähetatud Jüri Jõgi edaspidise saatuse teeb veelgi keerulisemaks asjaolu, et väeosa komissar hüüdnimega Kreml teeb talle Jõgi käiku Aino Tammiku juurde ära kasutades ülesandeks hakata üksuse teiste liikmete meelsusest ettekandeid tegema. Filmi kulminatsioon saabub Saaremaa lahingute lõppedes, kui Jüri Jõgi keeldub vangi langenud relvituid lennuväe abiteenistuse poisse hukkamast. Jüri Jõgi lastakse komissar Kremli poolt sealsamas maha. Sama saatus on tabamas ka roodukomandör Evald Viirest, kuid Siberi eestlane Prohhor Sedõhh on kiirem ja tapab komissari. Film lõpeb stseeniga, kus Sedõhh viib omakorda Jüri Jõgist maha jäänud armastuskirja Aino Tammikule.

Filmi „1944” selge taotlus on kajastada eesti meeste toonast valikuvõimaluste vähesust, aga ka lõppude lõpuks lepitada sõjas eri pooltele sattunud mehed. Õieti küll juba nende lapsed, sest mehi endid palju alles jäänud pole. Mäletan lapsepõlvest 1950ndate keskpaiga sünnipäevade seltskondi, mis lõppesid enamasti tulise vaidlusega. Olid ju seltskonnas taas kokku saanud eri pooltele sattunud mehed, kellest nii mõnedki olid „valel poolel” sõdimise tõttu kinni istunud ja sealt äsja vabanenud. Vaidluste põhiteema oli, kes oli siis ikka olnud õigel ja kes valel poolel ning mille võitjate poolel Eestisse naasnud mehed oma rahvale kaasa tõid. Oli ju tegelikkus filmis kajastatust veelgi keerulisem. Neil, kes sõdisid „valel poolel”, oli vaid kaks võimalust: kas võitluse jätkamine metsavennana või vangilaager. Laskurkorpuse meestel oli võimalusi enam. Enamik jätkas lihtsa töömehena. Oli aga ka neid, kellest said juhtivad parteitöötajad, ja isegi neid, kes jäid miilitsa- või julgeolekutöötajana jahtima metsa läinud mehi – oma sõpru ja vendi, kes sattusid sõjas teisele poole.

Milleks praegu külvata vaenu sõdinute järglastesse? Milleks kiskuda uuesti lahti Avinurmes ja Porkunis löödud haavu? Ei olnud ju laskurkorpuses sõdinute vaated ja veendumused kaugeltki ühesugused. Vaevalt küll vaatasid kõik 22. septembril Tallinna jõudnud laskurkorpuse poisid Pika Hermanni torni heisatud punalippu rõõmutundega. Küllap sai enamik neist juba siis aru, et nad ei toonud oma rahvale vabadust, vaid uue okupatsiooni. Aga nemad olid siiski saavutanud kõige tähtsama – jõudnud tagasi koju. Erinevalt sadadest julgeolekuorganite poolt juba töölaagrites mõrvatud ning tuhandeist seal nälga surnud kaaslastest.
Kunnas ütles raamatuesitlusel, et filmi ideeline raskuspunkt muutus viimase aasta jooksul tunduvalt. Praegu peaks meil kõigil aga olema üks eesmärk – iga hinna eest ühiselt hoida oma raskete ohvritega saavutatud iseseisvust. See ongi see, mida filmitegijad uue linateosega meile ilmselt eelkõige toonitada on tahtnud.

„1944” on tähelepanuväärne ja igati õnnestunud sissejuhatus eestlastele raskete teemade kajastamisel. Jääb vaid loota, et meie filmitegijad ei jää rahule saavutatuga ning peagi järgnevad tehtule uued, meie rahva ajaloo keerukaid probleeme käsitlevad linateosed.

Mati Mandel, ajaloolane