0

Katrin Pärnpuu: Karude ja tulemägede maal, 8. osa

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Öö ookeani kaldal

Katrin PärnpuuLõkke ümber istudes arutleme selle üle, et ka sääsevõrgud oleks ikka võinud olla. Selgub, et mõnel ongi, aga jäid hotelli. Vahepeal kadunud Jevgeni tuleb rõõmsa teatega, et ka siin on kuumaveeallikad. Läbi hämaruse osutatud suunast on jões tõesti auru tõusmas.

Öö on rahutu. Mõne meetri kaugusel kohisev jõgi ja mõtted võsas hiilivaist karudest ei lase magada. Ööbisime Mutnõi jõe ääres, see tähendab tõlkes hägust. Praegu on jõgi selge veega, kuid kevaditi lumesulamise ning suurte sadude ajal on ta mäslev ja sogane ning kiire ja suure jõuga. Jõu tagajärgi saame kohe kogeda. Jõgi on omale uut voolurada otsides kaldale sissetallatud raja minema pühkinud ja nii liigume jalgupidi vees paterdades.

Jõest väljaulatuval saarekesel teeme peatuse ja soojendame külmunud jalgu. Meie pilku püüab Talgar, kes nagu väike kutsikas rõõmsalt jõevees ringi kahlab ja aeg-ajalt pärani lõugadega pea vee alla surub. Hetke pärast kerkib tilkuv pea taas pinnale, silmis rõõm ja pettumus ühekorraga. Kalad! Mõned neist näevad tõsist vaeva, et vastuvoolu ülespoole pääseda. Mõningad peidavad end veeni ulatuvate okste all. Palju on ka surnud kalu.

Juulis ja augustis tulevad lõhelised jõgedesse kudema. Vastuvoolu ujumine röövib neilt kogu jõu ning pärast marja heitmist pole neil jaksu enam tagasi pöörduda. Kohalikud ise nii kaugele tulnud kalu ei püüa ega söö, sest nende liha pole enam nii maitsev. Enne teekonna jätkamist leiame ka värskelt söödud kalu. Karud! Kalad on alles verised ja jäljed värsked! Kamtšatka karud söövad palju kalu. Paari kuuga peavad nad palju sööma ja rasva koguma, et karm talv üle elada. Vaatan ümberringi ja tundub, et keegi jälgib meid põõsastest. Edasi liikudes vaatan mitmel korral üle õla tagasi. Igaks juhuks.

Liigume sel päeval peamiselt allamäge ja ookean tuleb jõudsasti lähemale. Vahepeal tundub, et oleme džunglis, võsa on nii tihe. Lõpuks ta paistab! Metsavöönd saab läbi ja meie kõrvu ulatub laintemüha. See on Žirovaja laht, mida kahelt poolt ümbritsevad kõrged kaljud. Musta liivaga randa uhuvad laisalt, kindla rütmiga suured lained. Kahlame läbi vööni ulatuva rohu veele lähemale. Kaitsva rannavalli taga paneme laagri püsti. Kolame rannas ja kogume lõkkematerjali, ümaraks lihvitud ja valgeks pleekinud ajupuitu on külluses. Korjame ka kibuvitsamarju, et teed keeta. Meie teevarud kahanevad vulkaanide juures tormivarjus olles hämmastava kiirusega ja nii otsime abi loodusest, et kõike lõpuni jätkuks. Jalutamisretked seome vee toomisega.

Oleme siin kaks ööd ja pikema retke ümbruskonda kavatseme homme ette võtta. Pärast päikeseloojangut istume kaua lõkke ääres ja lobiseme. Äkki tõuseb Arno püsti ja läheb telgi juurde. Toimetab seal natuke ja tuleb muheldes tagasi. Käes pakk Eestist kaasa võetud juustu ja vorsti. Arno on suutnud meid igal õhtul üllatada! Kuidas tal küll neid asju sinna kotti nii palju mahub ja kuidas ta seda kõike kanda jõuab! Sisimas oleme õnnelikud – kodune kraam maitseb siin kaugel väga hästi! Lõpuks poeme magama.

Päikesetõusu magan maha. Aga pole hullu, homme on uus võimalus. Hommikusöögiks on neljaviljapuder. Kohvi napib, suhkrut kah. Viimast on lootust juurde saada, sest Jevgeni oli pudelitäie eelmisel matkal mägedesse peitnud. Loodame, et ta mäletab ka täpset kohta. Pärast hommikusööki tekib arutelu, kas liikuda edasi või puhata päevake, nagu algul plaanitud. Jevgeni paistab pisut murelik. Meid ootab ees jõeületus, aga kas veeseis lubab meil jõest lihtsalt läbi kahlata, seda me veel ei tea. Kui vesi on puusani, siis pole meie olud kiita, sest vool on kiire ja vesi külm.

Kuna vahemaa järgmisse peatuskohta pole pikk, siis võtame ennelõuna rahulikult ja jätame otsustamise lõunasöögi ajaks. Sandaalid näpus, hakkame piki randa jalutama kohta, kus jõgi lahte suubub. Sinna on paar kilomeetrit. Kiiret meil pole. Pildistame, sulistame vees, veame mustreid mustale liivale. Lained on randa kandnud mitmesugust kraami. Plastikut, ajupuitu, värvilisi köiepuntraid – küll peenemaid, küll jämedamaid. Liival püüavad pisikesi satikad väikesed värvilise kõhualusega linnud. Leiame ka surnud lunni. Eemalt paistab veel üks suurem lind. See on kormoran. Meie lähenedes ei vaevu ta kuigipalju liikuma, vaid mõned sammud. Piilub meid silmanurgast, pilgust paistab natukese huvi kõrval rohkem tüdimust.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz