3

Helle-Moonika Helme: Elu võimalikkusest Eestis. Ja Läänemaal

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Kui me abikaasaga 1996. aastal Suure-Lähtru mõisa ostsime, elas Läänemaal üle 35 000 inimese. Järele on neid jäänud kümne tuhande jagu vähem. Läänemaa pole ses suhtes erandlik. Sellesarnast pilti võib näha üle kogu Eesti, kirjutab Eesti Konservatiivne Rahvaerakonna nimekirjas Lääne-Eestist riigikokku pürgiv Helle-Moonika Helme (pildil).

Valimised - Helle-Moonika Helme - EKREJah, võib öelda, et sündimus on väike ning juba ainuüksi selle tõttu me rahvastik vananeb ja väheneb. See pole siiski peamine. Kõige olulisem põhjus, miks inimesed lahkuvad, on ikkagi töökohtade kadu. On vale väita, et näiteks põllumajanduses on töökohtade kao põhjustanud uute võimsamate masinate ja muude tehnoloogiate kasutuselevõtt. See on aset leidnud alles viimasel kümnendil ja suuresti tänu Euroopa toetusrahale. Üleüldine töökohtade kadu algas aga juba eelmise sajandi 90ndate alguses. See jätkub – osalt inertsist, osalt paratamatusest – ning sellega koos ka suurema osa Eesti ääremaastumine.

Üks muudatus on siiski aset leidnud. Kui algul lahkuti suuremaisse linnadesse, seejärel Tallinna, siis nüüd on Tallinngi viimastel aastatel olnud pigem hüppelaud veelgi kaugemale minekuks. Teame ju kõik, miks on Eestis parem kui Lätis: siin on Soome ligemal.

Siit siis küsimus: kas nii jääbki? Kas lähebki täide ühe meie majandusteadlase ennustus, mille kohaselt saab suuremast osast Eestist järgmise kahe kümnendi jooksul pensionäride pensionist ja Euroopa abirahast elatuv ääremaa? Nagu Euroopas juba olevat – elu käib linnades, aga maapiirkondades veedavad hooldekodus oma pensionäripõlve vanurid ja neid teenindav personal.

Jah, nii läheb, kui me ise sellega lepime ning praegust poliitikat – nii majandus- kui ka regionaalpoliitikat – jätkame.

Mida saaks siis Läänemaal, aga ka Saare- ja Hiiumaal teha, et asja muuta?

Ma ei saa lühikeses ajaleheartiklis üles lugeda kõiki vajalikke makromajanduslikke meetmeid, eelkõige maksupoliitilisi, aga mõned olulised märksõnad siiski, et Eesti kui terviku tulevik ei seisneks vaid jätkuvas riigipoolses alaüritamises.

Kõigepealt tuleb järgmisel valitsusel muuta põhimõttelist hoiakut, nagu poleks inimeste inimväärne toimetulek väljaspool Tallinna valitsuse asi. On ikka küll, ja vägagi! Valitsus peab võtma regionaalpoliitikas kasutusele agressiivsed meetmed, millega suunatakse investeeringuid maksupoliitiliste ja administratiivsete võtetega väljapoole Tallinna ning Harjumaad. Valitsus peab hakkama ka ise investoriks. Lõppude lõpuks pole Eestis kellelgi teisel nii palju raha kui valitsusel. Eesti oma lisandväärtust tootvate ja ekspordivõimeliste ettevõtete asutamine või neis osanikuks olemine on muidugi vastuolus seni Eestis võimutsenud paduliberaalse majandusfilosoofiaga. Just see on aga praegu ainus toimiv tee regioonide elluäratamiseks ja seal töökohtade loomiseks. Muidu jätkubki olukord, kus tõmbekeskused tõmbavad kõigest elusast ja arenemisvõimelisest tühjaks kogu maa, ja need viimasedki, kes väljapoole jäävad, vaadaku ise, kuidas hakkama saavad.

Samal ajal peab riik panema õla alla ka ekspordivõimaluste leidmisele. Toetada tuleb vähemalt 90% ulatuses väikeettevõtete osalemist välismessidel, sest messil käik on kallis. Just see on aga koht, kus ka ääremaa tubli väikeettevõte saaks end tutvustada, kontakte luua ja jala suures maailmas ukse vahele. Olles ise juba 15 aastat turismiettevõtluses tegev, tean, millest räägin.

Põllumajandus. Kui Eesti valitsus Venemaa-vastased Euroopa sanktsioonid heaks kiitis, tulnuks ette näha ka Venemaa vastusanktsioone. Polnud tarvis erilisi võimeid ennustamaks, millised löögid tabavad põllumajandusettevõtteid. Venelased on meie põllumajandustoodete sissevedu ennegi korduvalt ühepoolselt keelustanud, seega tulnuks kohe hakata mõtlema, kuidas sellega toime tulla. Vastupidi, just kriisi lävepakul võeti ära riigisisesed põllumajandustoetused, samuti peavad piimatootjad maksma Euroopa nõudmisel piimatrahve! Nüüd ongi nii piima- kui ka lihasektor kriisis. Suuri investeeringuid teinud ja metsiku vaevaga ennast jalule upitanud põllumehi ähvardab katastroof. Valitsusel on viimane aeg alustada tugioste. Enamgi veel, on viimane aeg vaadata läbi ka meie välisabi filosoofia ning hädalistele raha külvamise asemel toetada neid meie kauasäilivaiks töödeldud põllumajandussaadustega. Raha läheks sel juhul meie majandusse, aga me ei peaks kõrvale jääma ka hädalistele abi osutajate ringist.

Läänemaa (ja Hiiumaa) majanduse konkurentsivõime suurendamiseks on vältimatu ka, et taastame Rohukülani viiva raudteeliini. Kui EL-i endine transpordivolinik Siim Kallas Rail Balticut propageerides väitis, et arenenud raudteevõrgustik näitab riigi arengutaset, siis just riigisiseste raudteede kehv seis kõneleb meile, kui maha jäänud me ses suhtes oleme. Riik peaks raudteede taristu korrashoiu ja arendamise võtma samuti enda õlule nii nagu maanteedevõrgu, mitte lükkama seda vaid vedajate kanda. Muidu jäämegi imestama, miks me rongiga sõita ei saa. Muu Euroopa ju sõidab!

Kaht aastakümmet taandarengut pole võimalik heaks teha paari aastaga. Kui me aga seniseid hoiakuid ja mõtteviisi ei muuda, siis taandareng jätkub.

Helle-Moonika Helme, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
urmas selirand
urmas selirand

Sellepärast kandideerin EKRE nimekirjas, et Moonika Helme kirjeldatud riigivöim(etus) on ka Hiiumaa tühjaks teind. Jah, hiidlane on vastupidav, aga nii edasi ei saa! On viimane aeg, et kohalikku identiteeti kandvad kogukonnad vötaksid üle riigi ülesanded eesti rahva, keele, kultuuri kaitsmiseks.Selleks vajaliku kompetentsi on kaotanud ja unustanud praegused juhtivad vöimurid ja see on olemas vaid kohapeal. On aeg!

Pikker
Pikker

Tuul puhub mõisa ümber,inimesed lännu!

läänlane
läänlane

Kui EKRE ja teised valitsusse pääsevad erakonnad suudaksid muuta olukorda, kus otsuste tegemisel kuulatakse ka reaparteilase arvamust ning mõeldakse tavainimese peale, mitte ei võeta otsuseid vastu tagatoas parteiladviku ja -rahastajate poolt, siis vast hakkab rahvas oma valitsust usaldama ja elu maapiirkondades tasapisi paranema. Edu teile!

wpDiscuz