Erakondade valimisnimekirjade teise ešeloni mehed, kes kohalikus elus tublid ja lugupeetud, ei taha ega loodagi riigikokku pääseda. Kampaaniale kulub neil 10–2000 eurot.
Praegu, veebruari keskel, kolm nädalat enne valimisi käib valimiskampaania täie hooga. Või siis ei käi. Erakondade esinumbrid korraldavad riigikogu valimiste eel (tele)debatte ja kohtumisi valijatega, on professionaalsed poliitikud või lihtsalt nagunii tuntud inimesed. Nad panustavad ise valimiskampaaniasse, neisse panustab erakond. Nimekirjades tagapool olijate, nn teise ešeloni meeste võimalused pildile saada on tükk maad kehvemad.
Lääne Elu valis igast erakonnast ühe kandidaadi, kes pole esinumber, ja uuris, kes kuidas kus ennast tutvustab ja kui palju kampaaniale kulutab. Teise ešeloni mehed kulutavad kampaaniale nii vähe kui võimalik.
Küsitletuist enim, 2000 eurot, lubas valimiskampaania alla panna endine maavanem reformierakondlane Innar Mäesalu. Konservatiivse Rahvaerakonna nimekirjas kandideeriv Jaan Laats saab hakkama 10 euroga. On ka neid, kes ei kuluta üldse.
Valijatega suhtlemiseks ei kutsu teise ešeloni mehed kokku kõnekoosolekuid, vaid peatavad inimesi pigem tänaval või lähevad paikadesse, kus on juba nagunii hulk rahvast koos: kaubanduskeskusesse, kooriproovi või huviringi.
Riigikokku saamist peavad teise ešeloni mehed ebatõenäoliseks. Mõned ei tahagi sinna pääseda.
Mis tehtud, see tehtud
Üks neist on roheliste partei kandidaat Aleksei Lotman. Lotman ütles otsesõnu, et tema kampaaniat ei tee ega tahagi riigikokku saada.
„Minu poliitikukarjääri aeg on möödas,” ütleb Lotman, kes kuulus roheliste ridades riigikogusse 2007–2011. Eelmistel valimistel rohelised enam parlamenti ei pääsenud, kuigi Lotman korjas Lääne-Eestis palju hääli: 1490.
Kandideerib ta sellepärast, et rohelisi toetada. Lotmani sõnul on rohelised ainus erakond, kes mõtleb kaugemale, sellele, et elu planeedil Maa kestaks.
Valimiskampaaniat ei tee ka sotsiaaldemokraatide ridades kandideeriv Hanila vallavanem Arno Peksar: pole aega, igapäevatöö tahab tegemist, ja ka raha ei ole. Peksaril on küll visiitkaarte, parteimaterjale, pastakaid ja veidike šokolaadi, aga kulud kandis erakond.
Valijatega kohtuda ei ole Peksaril plaanis, ukselt uksele ta käima ei hakka. Peksar tunnistab, et vahest tookski see paar-kolmkümmend häält juurde, aga üle oma varju ikka ei hüppa. Peksar ei kasuta ka sotsiaalmeediat. Facebooki tal pole ja valimiste pärast ei hakka ta kontot tegema kah.
„See poleks aus. Selletaoliste asjadega ei mängita. Kes tahab väga tõsiselt ette võtta, peab valimiskampaaniat alustama neli aastat enne valimisi või veel varem. Neil, kes alustavad siis, kui nimekiri lukku läheb, on vähe šansse,” ütleb Peksar.
Peksar loodab pigem seni tehtu peale. „Ma arvan, et päris tundmatu mees ma maakonnas pole,” ütleb Peksar.
Niisamuti arvab Vabaerakonna liige, Kõmsi traadivabriku müügijuht Jaan Laats.
Kui erakond midagi ette võtab, siis Laats osaleb, aga on kindel, et mis tehtud, see tehtud. Kes teda tunneb, see tunneb. Sotsiaalne kapital koguneb ajapikku, enne valimisi pole mõtet rapsima hakata.
Laatsi kalender on valimiskampaania asjus hõre, kui mitte tühi, ja mees ise elab nagu ikka: käib tööl ja ajab oma asju.
Laats arvab, et tuttavad-sõbrad-sugulased annavad ikka hääli, ja noid on mehel suisa kolmes maakonnas. Lihula kandis tuntakse Laatsi 1980. aastaist, enne seda kasvas ja elas ta Saaremaal, ema poolt on Laats muhulane, hiidlaste seas jälle on tal sõpru-tuttavaid.
Esimest korda riigikokku pürgival Laatsil pole visiitkaarti, flaierit ega pastakaid.
Erakonna mullikleepse ta tellib, aga pigem mälestuseks. Sadakond kleepsu maksab 10–15 eurot. Seda, et ta riigikokku pääseb, Laats ei usu.
Tasa ja targu ütleb asju ajavat samuti esimest korda riigikokku kandideeriv Oru kooli direktor Andres Kampmann. Kampmann kandideerib Keskerakonna nimekirjas ja ütleb, et ega ta täpselt teagi, mida teha: esimene kord ju.
Oma vaateist räägib ta tuttavaile. Koolis Kampmann valimisasju ei aja, kõnekoosolekuid ei korralda: nagunii ei tulevat sinna rahvast. Küll aga on Kampmann sõna võtnud ajalehes, kui kirjutas vastulause sotside esinumbri Neeme Suure kirjatükile, mis teda pahandas. Kampmann ei välista, et kirjutab üht-teist veelgi, kui miski pahandab, ja otse loomulikult kasutab ta sotsiaalmeediat.
Kampmann arvab, et asjade eest keegi häält andma ei hakka, aga jagab siiski pastakaid, et „inimesed saaks oma mõtteid kirja panna”, ja tikutopse, et „vaimuvalgust” süüdata. Pastakate ja tikutopside eest makstud raha lööb ta kokku pärast kampaania lõppu. Riigikokku pääsemist peab Kampmann vähe tõenäoliseks.
Kampaaniameister Facebook
Tükk maad aktiivsemalt tegutseb IRLi kandidaat, Haapsalu tarbijate ühistu juht Raimond Lunev.
„Suhtlen aktiivselt. Võtan nööbist kinni või võetakse minul. Kasutan iga võimalust,” ütleb Lunev.
Peale „nööbist kinnivõtmise” on Lunev kohtunud ka Läänemaa mees- ja naiskooridega. Selle, kui palju raha valimiskampaania peale kulub, lubas Lunevgi kokku lüüa pärast valimisi. Raha on läinud plakatite, pastakate, luupide ja nimekaartide peale. Lunev on mõelnud ka enda tutvustamisele sotsiaalmeedias ja lõi endale kampaania tarbeks lausa Facebooki konto.
„No ja kui meeldima hakkab, kasutan ka pärast valimisi,” ütleb Lunev.
Rahva Ühtsuse Erakonna kandidaat, Kullamaalt pärit maksuametnik Kaie Jaaniste osales neljapäeval Haapsalus koos esinumbritega valimisdebatil ja kavatseb kohtuda valijatega ka Kullamaal. Plaane tal esialgu rohkem ei ole.
Jaaniste ütleb, et kaubamaja ees seisma ja ukselt uksele ta käima ei hakka. Vilgas kampaania käib aga sotsiaalmeedias. Jaaniste on Facebookis oma lehele üles pannud valimisnumbri, erakonna ja kandideerimispiirkonna. Ka on Jaaniste tellinud visiitkaardid ja jagab erakonna platvormiga voldikuid. Jaaniste kampaania läheb kokku maksma 100–150 eurot.
Loodab rohkem jutu peale
Konservatiivse Rahvaerakonna liikmel, Piirsalu piimakarjakasvatajal Elvo Leppmaal kulub valimiskampaania peale 150 eurot. Riigikokku kandideerib ta kolmandat korda.
„Püüan nii odavalt hakkama saada kui võimalik. Tööd on mul palju, aga raha mul palju ei ole,” tunnistab Leppmaa, Läänemaa ühe suurema robotlauda omanik.
150 euro eest tellis Leppmaa ja sai neljapäeval kätte 3000 flaierit, viis senti tükk.
Rohkem Leppmaa kampaania peale ei kuluta. Korralik ülikond on olemas, isegi kaks tükki: argisem suvine ja uhkem talvine, uut lipsu ei ole vaja.
„Mul on rohkem see eesmärk, et elu läheks nii palju paremaks, et valijad saaks uue ülikonna osta,” ütleb Leppmaa.
Esimesed flaierid jagas Leppmaa neljapäeva õhtul Linnamäel, sest sinna oli nagunii asja. „Oli vaja nagunii poodi minna,” ütleb Leppmaa.
Sotsiaalmeediat Leppmaa valimiskampaania tegemiseks ei kasuta: pole harjunud ega ole aega. Flaiereid tuleb jagada ja igapäevatöö tahab kah tegemist. Facebooki Leppmaa ei kasuta ega hakka seda ka valimiste pärast kasutama.
„Hirmus kõva kirjamees ma pole, aga rääkida võin ilma ettevalmistamata kaks tundi jutti,” ütleb Leppmaa.
Nii loodabki Leppmaa rohkem jutu peale, käib tuttavaid paiku läbi, jagab flaiereid ja räägib inimestega, läheb kas või kaubakeskustesse, kui muud moodi ei saa, eakate koosistumisele või käsitööringi.
Muu hulgas on Leppmaal kavas käia ära Vormsis, Hiiu- ja Saaremaal, Nõvast, Orust, Taeblast, Kullamaast, Haapsalust ja Paliverest rääkimata.
Eraldi koosolekute kohta ei oska Leppmaa veel ütelda. Esialgu neid kalendris kirjas ei ole. Kui aga teha, siis tuleb aegsasti välja kuulutada, et rahvas teaks tulla, pakkuda tass kohvi ja tükk kringlit: eks siis pea prouat küpsetama meelitama.
Kui Leppmaa „mäe peale” pääseb, siis läheb ka. Tööd Leppmaa ei karda ja nõusolekut kandideerida ei andnud ta uisapäisa. Piimakarjakasvatus jääb siis rohkem poja õlule.
Säästlikuks nimetab oma kampaaniat ka reformierakondlasest riigikogulane Innar Mäesalu. Mäesalu arvutuste järgi kulub tal kampaaniale 1500–2000 eurot, ja see tuleb oma taskust, mitte parteikassast.
Postkastidesse Mäesalu reklaami ei vii, ka ei näita ta ennast ajalehes, küll aga on Mäesalul varuks üht-teist muud, mida ta ise nimetab tavaliseks koosluseks: nimekaardid, huulepulgad, seljakotid ja piparmündikommid.
„Kuidas siis muidu?! Õige poliitik jagab peale lubaduste ka käega katsutavat,” ütleb Mäesalu.
Eelkõige panustab Mäesalu siiski suhtlusele. Üleeile osales temagi Haapsalus valimisdebatil, aga lubas minna ka rahvamajadesse ja astuda ligi tänaval. Viimast on ta juba katsetanud ja tõdenud, et enamik on nõus temaga juttu puhuma. Neid, kes ütlevad, et ei lähe valima, üritab Mäesalu ümber veenda.
Elvo Leppmaa Linnamäe poe juures kampaaniat tegemas. Foto: 2 x Merilin Kaustel-Lehemets
Valik Innar Mäesalu kampaanianännist. Foto: Arvo Tarmula
EKRE kurikuulus tikutops. Foto: Arvo Tarmula
Sotside seljakott. Foto: Arvo Tarmula
Tuld kooseluseasusele!
Kaie Jaanistega Kullamaal. Kas Pärli pubis või piimapukil. Ootame juba huviga!
Mats paneb õlled külma ja Mati on ka kohal!
see kaubamaja on tema elutöö ja tema eraäri. mis see ühistu siia puutub? mida see ühistu tähendab? ilma Lunevita poleks kaubamaja.
tean Haapsalus kolme meest ,kes kogu aeg reformi jopedega liiguvad ja üks käib lausa linnavalitsuses tööl!Minu arust on see lääge.
naiivne ja naljakas, tegu oleks nagu lastesaatega, #ma olen teid kusagil näinud#
Omast käest võin kinnitada et Läänemaal on valimiskampaania tegemine lihtne. Algul valetatakse inimestel nägu täis et nad uskuma jääksid ja siis peab 4 aastat tegelema valede väljamõtlemisega kuidas neid asju teha ei saa.