Valimisdebatt: Kes peab oluliseks rahvast, kes parteid

Riigikokku pürgijad arutlesid nii üldistel kui konkreetsematel teemadel. Foto: Arvo Tarmula.

Haapsalu muusikakooli saal oli neljapäeva keskpäeval rahvast täis, sest 10 Hiiu-, Saare- ja Läänemaa ringkonnast riigikokku kandideerivat persooni kohtusid seal oma valijatega. Kuulajate seas oli kõige enam puuetega inimesi ja pensioniealisi.

Rahva Ühtsuse erakonda esindas Kaie Jaaniste, Vabaerakonda Andres Ammas, Reformierakonda Innar Mäesalu ja Lauri Luik, Sotsiaaldemokraatlikku erakonda Neeme Suur, Keskerakonda Jaanus Karilaid, EKREt Helle-Moonika Helme ja Meelis Malk ning IRLi Merle Mäesalu ja Raimond Lunev.

Osalema kutsutud poliitikutest puudus ainsana reformierakondlane Urmas Sukles, kes viibis samal ajal Linnade liidu lähetusel Brüsselis.

Arutelu juhtinud Lääne maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja Kersti Lõhmus uuris kanditaatide käest, mida peaks tegema, et Eesti poliitiline elu poleks nii kampaaniapõhine nagu see on valimiste eel.

Mille alusel otsustada?

Innar Mäesalu sõnul võiks lisaks valimiste eelsele ajale korraldada sarnaseid avalikke debatte ka konkreetsete üksikküsimuste, mis ühiskonnas tulise teemana üles kerkivad, arutamiseks.

Jaanus Karilaid leidis, et kokkusaamised valijatega ja debatid iseenesest ei tohiks aga eesmärgiks olla, sest olulisem on see, kui palju rahva arvamust ka tegelikult kuulda võetakse, tuues siin näiteks kooseluseaduse, mis mullu riigikogus koalitsiooni poolt läbi suruti, kuid pälvis rahva seas laialdast vastuseisu.

Võib-olla kõige radikaalsema ettepaneku, kuidas riigikogus olijaid rahvale lähemale tuua, tegi Raimond Lunev. Ta leidis, et riigikogu liikmed võiksid käia aeg-ajalt Tallinnas istungitel hääletamas, kuid oma põhitöö võiksid nad teha ära selles piirkonnas, kus nad valituks osutusid.

Tänapäevase tehnoloogia juures ei tohiks see Lunevi arvates keeruline olla ning lisaks oleks riigikogulasel nii tihedam kokkupuude inimestega, keda ta esindab. „Üleval [Toompeal] ainult omasugustega suheldes oled 1-2 aastaga teine inimene,“ leidis Lunev.

Andres Ammas pani kuulajatele südamele, et nad valiksid inimesi, mitte parteipoliitilisi ideesid. „Maailm muutub kiiremini kui  nelja-aastane valimistsükkel. Riigikogus peavad olema inimesed, kes suudavad targalt reageerida,“ leidis Ammas.

Ka Moonika Helme leidis, et valida tasub inimesi, kuid lisas, et enne kui mõne kandidaadi kasuks otsustada, tasub vaadata ka seda, millist parteiprogrammi siiski sellega kaudselt toetatakse.

„Jaanust (Karilaid – toim.) valides toetate Tallinna venestamist, Neeme Suurt valides saate kooseluseaduse ja massiimmigratsiooni,“ märkis Helme. Seda lauset võibki pidada selle valimisürituse kõige teravamaks märkuseks, ülejäänud arutelu kulges tagasihoidlikumalt.

Rahvas versus parteid

Läänemaa invaühingu esimees Madis Ott küsis kandidaatide käest, kas riigikogus häält andes on suurema kaaluga Eesti rahva üldsuse tahe või see, mida parteisiseselt ette kirjutatakse.

Lauri Luik ütles, et läänlasena on elementaarne, et ta esindab Läänemaa inimeste huve. „Kui meie seda ei tee, ei teeks seda ka teised,“ ütles ta. Samas nentis Luik, et riigikogu peab arvestama lisaks ühe piirkonna huvidele ka kõigi teiste ühiskonnagruppide heaoluga.

Innar Mäesalu toonitas, et erakonnad on vältimatu poliitiline tööriist, mis on kasutusel peale Eesti ka igal pool mujal. Tema sõnul näitab see erakonna tugevust, kui partei suudab oma liikmete arvamusi kuulda võtta, kuid mingi konsensuse saavutamine erakonna sees on siiski vajalik.

Ammas pidas aga iseenesestmõistetavaks, et riigikogu liikmena tuleb kuulda võtta rahva tahet. Vabaerakonna jaoks pole tema sõnul erakond kui asi eesmärk omaette, sest kui riigikokku oleks lubatud kandideerida ka valimisliitudel, poleks nad parteid võib-olla pidanudki moodustama.

Ka Meelis Malk jagas Ammase arvamust, et Eesti kõrgeim võim on rahvas.

Neeme Suur leidis, et rahva tahe on küll väga tähtis, kuid saadik peab siiski jääma truuks oma südametunnistusele. Seda isegi siis, kui see läheb vastuollu erakonna või rahva enamuse poolt nõutavaga.

„Kooseluseaduses olid rahvas ja tema esindajad eri meelt. Mina esindaksin kindlasti rahvast,“ ütles Merle Mäesalu selle kohta, kui ta peaks valituks osutuma ja sarnase dilemma ette seataks.

Mäesalu tõi ühe näitena seadusest, mis rahva tahte vastaselt läbi suruti, ka töövõimereformi, mis tegi pahaseks puuetega inimesed.

Vastuoluline töövõimereform

Töövõime hindamist ja töövõimetuse määramist ja maksmist oluliselt muutev refom oli üheks teemaks, mis kuulajaid huvitas, sest 2016. aastast hakkab puuetega inimeste töövõimet hindama töötukassa.

Kaie Jaaniste sõnul ei ole tema reformiga nõus, sest nõue, et puudega inimesed oma puuet korduvalt tõestamas käima peavad, ei ole õige. Ka Luik möönis, et seadust annab parandada, kuid jäi samas siiski seisukohale, et reformi eesmärk – puuetega inimeste tööturule naasmine – on õige ja täielikult seda reformi peatada pole mõtet.

Karilaid tõi välja tähelepaneku, mis tema sõnul näitab antud reformi tõsist puudujääki. „Puuetega inimesi tahetakse viia tööturule. Neid on kõige enam Kagu-Eestis, kus töökohti on vähe ja need on sageli madalapalgalised,“ märkis Karilaid.

Helme, kes oli enda sõnul 13 aastat kahe vanuri hooldaja, leidis, et  kiirustades tehtud reform, millega loodetakse luua puuetega inimestele tööturul täiendavaid võimalusi, võeti ette ühel lihtsal eesmärgil, milleks oli Euroopa Liidu toetusrahade kättesaamine.

Ka Ammas tundis muret, kuidas selline plaan puuetega inimestele mõjub. „Inimesed ei tohi selle tõttu haiget saada,“ märkis ta.

Ta leidis, et pole mõistlik, et jäseme kaotanud inimene, kes on pidanud niigi kannatama, peab siis veel regulaarselt tõestamas käima, et tal see puue endiselt ikka olemas on.