Härra Loorits: 150 Haapsalu salli ja üheksa miljonit silma

Kuskilt kuulukse, et Haapsalu sallinaiste seas olla üks härra, kes koob Haapsalu salle. Eriti tõenäoline see ei tundu, sest pole noid niisama-kudujaid härrasidki, saati siis Haapsalu salli kudujaid härrasid.

Igaks juhuks helistan Haapsalu pitsikeskuse perenaisele Mirje Simsile, kes tunnistab, et jah, säherdune härra on täiesti olemas, Elmar Loorits nimeks, elab Taebla kandis ja tõepoolest koob. Salle.

Saan Mirje Simsi käest numbri. Helistan.

„Tõsi ta on,” ütleb härra Loorits. „Praegu kah oli vabam hetk ja võtsin vardad kätte.”

Kui kokku lepitud ajal Haapsalu pitsikeskuse uksest sisse astun, on härra Loorits juba kohal, sikutab kotist poolelioleva kudumistöö ja hakkab varraste klõbinal kassitapukirja kuduma.

Kassitapukiri olla üks lihtsamaid.

Kümmekond sentimeetrit „lihtsas kirjas” salli on valmis. Uurin, kas tänase päeva töö. Kell pooles lõunas.

„Ei! Kussa!” ütleb härra Loorits. Ja seda, et ega tema tööd töö pärast tee. Ikka siis, kui hoog peale tuleb.

„Üleeile lõpetasin,” näitab ta oma viimast Haapsalu salli. „Kuubikiri on. Kuusega. Umbes 70 korda 170 sentimeetrit. See tähendab mitte umbes, vaid täpselt selline mõõt,” seletab härra Loorits, silub salli põlve peal ja räägib, et ega ta päris valmis olegi. Pits on veel äärde ajada. Annab prouale edasi teha. Mitte et ise ei oskaks, aga härra Looritsal võtvat äärepitsi kudumine koledasti kaua aega. Proual tulevat see palju nobedamini välja.

No ja siis tuleb pits äärde ajada ja venitada. Mitu-mitu operatsiooni on teha enne, kui sall päris valmis saab.

Tundub, et 74aastane härra Loorits mitte ainult ei koo, vaid on Haapsalu salli hingeeluga igati kursis. Aga kange näitamise ja jutuga on kassitapukirja viga sisse lipsanud.

„No vat. Kui silmad nupu pealt maha lähevad, siis on kuri karjas,” ütleb härra Loorits, tõmbab vardad sortsti välja ja hakkab silmi uuesti üles korjama.

Haapsalu salli kudujana tuli härra Loorits „kapist välja” paar aastat tagasi, kui läks promenaadile Haapsalu sallinaiste sekka suurele igasuvisele ühiskudumisele.

Sallinaised võtsid härra Elmari omaks. „Tagasilööke ei ole olnud,” muheleb härra Loorits.

Selles, et Elmar Loorits hakkas Haapsalu salle kuduma, tuleb süüdistada Elmari abikaasat Meeli Looritsat. Kui Elmar kümmekond aastat tagasi Meeliga lähemalt tuttavaks sai, tuli välja, et kõval Haapsalu salli meistril Meelil endal ei olnudki Haapsalu salli. No ja siis Elmar kudus. Asi see ära ei ole.

„Töö on töö. Ma olen elus nii palju eri töid teinud. Mis see siis teistmoodi on,” ütleb härra Elmar. „Kui kudumine on selge, ja see, kuidas silmad käivad, siis pole keerulist midagi. Võtad mustri ette, teed mõne korra ära, siis jääb juba pähe.”

Kudumise sai härra Loorits selgeks juba poisipõlves. 1948. aastal läks ta Virumaal Rägavere kandis Põlula 7klassilisse kooli. Seal olid neli esimest klassi poiste ja tütarlaste käsitöötunnid koos. Viiendast läksid poisid eraldi, puutöö peale, aga esimesed neli, jah, olid nõelumine ja kudumine. Siis saidki silmad selgeks.

Esialgu visanud Elmar ikka näpuga aasa üle, aga siis hakkas juba sõrme pealt kuduma. Poiste esimene töö oli sall, ikka ühte pidi ja teist pidi read, edasi-tagasi. Härra Looritsa ema olnud kah kõva kuduja, Haapsalu salle ta ei kudunud, aga salle küll, saatis neid Leningradi, kus vahetas suhkru ja muu kraami vastu. Nii et härra Looritsal ei olnud juba poisikesena kudumise vastu midagi.

Kui Elmar sai suureks, abiellus ja sündisid lapsed, kudus neile kindad-sokid just tema.

„Ehkki poeg ei pannud minu kootud tsokke jalga,” meenutab härra Loorits.

Ütlen, et selge see, villane tsurgib!

„Nojah,” nõustub härra Loorits ja muheleb. „Aga vat minule just meeldib. Ma panen omale villase vesti ihu ligi!”

Uurin, mitu Haapsalu salli on härra Loorits elu jooksul kudunud. „Vat ei ole arvet pidanud,” ütleb härra Loorits. Arutab, et sellest on kahju. Oleks võinud pidada. Aga nii umbkaudu 150 või natuke rohkem. See teeb umbkaudu 15 salli aastas. Ühe salli peale tuleb kuskil 60 000 silma. Nii et kokku umbes üheksa miljonit silma. Või natuke rohkem.

Enamik neist on kootud õhtuti teleka ees, sest härra Loorits niisama telekat ei vaata. Kudumistöö peab olema näpu vahel. Niimoodi teleka ees läheb salliga kaks nädalat. Oleneb muidugi mustrist ka. Võib minna ka 20 päeva. Nii et jah. Kahest nädalast 20 päevani. „Siis ta pakub veel naudingut,” ütleb härra Loorits.

Härra Looritsa koekirja iseloomustavat see, et on sutike lõdvema käega kootud. Härra Loorits ise ütleb, et proovib siis kord peenemate varrastega. Et siis ehk tuleb tihedam kude.

Aga eks selle tihedusega ole kah parasjagu nii, nagu ta on. Käinud Orenburgi meistrid oma rättidega, ilus tihe kude, masina peal kootud, nii et ilusam ja tihedam ja ühtlasem ei saa ollagi. Aga nuppe ei ole! Nuppe masin ei tee! Just nupud on need, mis teevad sallist Haapsalu salli ja käsitöö.

Uurin, kui palju mustreid on härra Loorits salli sisse kudunud. „No ma ei tea,” ütleb härra Loorits, vahib ringi, laseb kudumistöö sülle ja teeb siis käega laia kaare. Pitsikeskus on Haapsalu salle ja sallimustris kudumeid tuubil täis. „Need siin ümberringi on kõik läbi proovitud,” nendib härra Loorits.

Härra Looritsa lemmikmuster on Ingrid Rüütli muster, säherdune, kus on piibelehed ja keskel lillekene või kuuseke. Üks muster on veel väga ilus muster, vahtralehega, aga see ei tulnud härra Looritsal välja ja ta on selle nurka visanud. „No vahest proovin uuesti,” ütleb härra Loorits.

Muidu on härra Looritsal hobisid veel. Kuni 55 eluaastani käis ta jooksmas kolm korda nädalas 17 kilomeetrit ja talvel suusatamas. Nüüd käib ta metsas jalutamas, seenel ja marjul. Olid ajad, mil härra Looritsale meeldis kangesti lugeda. Ta muudkui luges ja luges, luges andunult, aga siis käis klõps ära ja enam ei tahtnud. Aitas küll. Äkki juhtub nii sallikudumisega ka?

„Vat ei tea,” muheleb härra Loorits. Seni ei ole juhtunud.

Peale sallikudumise meeldib härra Looritsale kangesti ka autoga sõita ja reisida. Igal suvel 5000–6000 kilomeetrit Euroopat sõita on selge lust ja rõõm. No ja kudumistöö on kah kaasas. Pole midagi toredamat, kui õhtul kuskil Euroopa linnakeses hotellis tugitooli visata, telekas mängima klõpsata, vardad kätte võtta ja Haapsalu salli kududa.

Selles, et Haapsalu salli kudumises ei ole midagi keerulist, on härra Loorits mind juba veennud. No ja silmad on kah kokku loetud. Järgmiseks tuleb see jutt, et tegelikult on sallikudumine ikka üks peenike töö. Tükk maad peenem kui mõni muu.

Härra Loorits on pidanud peaaegu et kõiki maailma ameteid, nii et küllap ta juba teab, millest räägib. Härra Loorits on olnud ehitaja, muu hulgas ka Tallinna hotelli ja Tallinna kaubamaja peal, ja ehitanud Moskva ümber kaitsekilpi, raketiplatsi ja lennuvälja. Aga kui vaja, ehitab härra Loorits ka ahju valmis, on mitu tükki ehitanud, ja kamina ka.

Ta on olnud teerulli ja liikurhekseldi peal (sellega tehti silo) ning traktori ja buldooseri peal, ja ehitanud „hirmsa masinakolakaga” Tallinna–Maardu teelõiku, mis on eriline, sest see on betoonist valatud tee. Säherdusi teid on veel Saksamaal. Sõidad ja plaadivahed on tunda. Põrutab.

Härra Loorits meenutab, et masin, mille peal ta seda teed ehitas, oli neli meetrit lai, ja seda masinat käis ta Tambovis õppimas. Ta on olnud lukksepp, katlakütja, farmibrigadir, söökla juhataja, hooldekodu väljaõppeinstruktor, valvur, metalli- ja puutööõpetaja. Viimane oli füüsikaõpetaja. Pärast füüsika õpetamist hakkas härra Loorits Haapsalu salle kuduma. Ja tunnistab, et kõigi nonde teiste töödega võrreldes on ikka vahe sees küll.

Kui silm läheb valesti, siis on ta valesti. Siis on muster sassis. Ei saa enam edasi kududa. Tuleb viga üles otsida, üles võtta ja uuesti teha. Kui ehituse peal läheb millimeeter-paar viltu, ei ole hullu. Pahteldad ära. Haapsalu salli juures ei pahtelda midagi.

Uurin, kas härra Loorits teab veel mõnda Haapsalu salli kudujat meest.

Haapsalu salli kudujat meest härra Loorits ei tea, aga kudujaid mehi teab küll. Neid ikka on. Isegi Cassius Clay, poksija, on ütelnud, et teda kudumine rahustab. Et kui võimalik, siis poksiraundide vahepeal ta läheb ja koob mõne silma.

Sellepärast julgebki härra Loorits vanematele härradele, ja miks mitte ka noorematele, iga kell kudumist soovitada, kui läheb igavaks.

Haapsalu sall

Haapsalu salle on ajalooliselt kootud naturaalsest mustast ja hallist lõngast, enamasti valgest lõngast. Et sall oleks pehme ja õrn, kedrati lõng talle seljavillast. Tänapäeval kootakse peale valge ka värvilisi salle. Sall kootakse pehmest kahekordsest peenvillasest lõngast. Kudumiseks sobib ka ühekordne maavillane lõng. Kasutatakse ka peenikest meriinolõnga, kuid tema vormisolek ei ole nii hea kui peenvillasel. Ühele sallile arvestatakse 70–100 g lõnga.

Haapsalu sall on alati ristkülikukujuline. Enamasti on salli mõõdud järgmised: laius 60–70 cm (115–140 silmust) ja pikkus 170–180 cm (220–230 ripsirida). Sall koosneb põhimustriga keskosast, mida ümbritseb ripsikujuline äär, ja eraldi kootud äärepitsist, mis õmmeldakse sallile külge. Kudumiseks on hea kasutada puuvardaid. Vardad võiksid olla lühikesed. Kudum peab jääma pehme, õrn ja hõre. Salli lõplikuks viimistluseks on vajalik reguleeritav salliraam.

Haapsalu salli kudumiseks kulub umbes 80 tundi, salli hind on kaupluses 100 eurot.