SUUR INTERVJUU. Andres Põder: Kiriku tulevik sõltub inimestest, kes Jumalasse usuvad

Peapiiskop Andres Põder sai 22. novembril 65 ja jäi kirikuseaduse kohaselt pensionile. Põder andis Lääne Elule intervjuu Tallinnas 6. novembril.

Kui palju muutis peapiiskopiks saamine Teie elu?

See oli suur muutus, asusime elama teise linna, tulid teised ülesanded. Suhtlusring ühest küljest ahenes: kui kirikuõpetaja suhtleb väga mitmesuguste inimestega, siis peapiiskop esmajoones vaimulike ja kiriku töötegijatega. Teisalt see ka laienes, sest tulid juurde suhted ühiskonna ja riigiga, oikumeenilised ja rahvusvahelised suhted. See andis võimaluse maailma teise nurga alt tundma õppida ja oma võimeid teisel moel rakendada.

Kui palju kaotasite privaatust, võimalust ise oma aega planeerida?

Peapiiskopil on avalikkusega suhtlemisel suurem vastutus ja see toob kaasa rohkem pinget. Et koguduse õpetaja ja praostina olin ka Pärnu linnavolikogu aseesimees ja avaldasin artikleid kohalikus lehes, polnud tähelepanu all olek päris uus.

Et nädalavahetuse hommikul saab rahulikult kohvi juua või päeva iseendale planeerida – sellist aega ei ole kirikuõpetajal kunagi. Vaimulik peab olema inimeste teenistuses.

Olen aga seda meelt, et mis tahes ametis tuleb oma tööd nii planeerida, et töö ei tapa, vaid pakub rõõmu. See tähendab, et tuleb jätta aega ka pere ja iseenda jaoks. Tõsi, kes tahab tööd hästi teha, peab teinekord tööaega pere ja iseenda arvel võtma. Aga tegija jõuab.

Ometi on Teil olnud peapiiskopina tervisega probleeme. Kas ikkagi ülepinge?

Eks kõik mõjuta inimest, ka töö. Mul on olnud südamehäireid, aga tohtrid ei ole osanud kindlale põhjusele näpuga näidata.

Millised on peapiiskopi mured, mis ei lase uinuda?

Ma ei ole inimene, kes muresid endaga nii kaasa võtab, et need hakkavad elu häirima. Eks töö olegi üks probleemide rida ja iga juhi asi on probleeme lahendada. Asjadele tuleb kaine pilguga otsa vaadata: mida saab lahendada, mis ajal ja mis tulemusega. See on paljuski ette nähtav ja planeeritav, emotsioonid seal palju kaasa ei aita. Nii olen püüdnud õhtuse tundelise poole võimalikult kõrvale jätta.

Andres Põder Tallinna toomkirikus. Fotod: Peeter Langovits

Kas lihtinimene võis konsistooriumi uksest Toompeal sisse astuda ja Teie jutule tulla?

Ikka! Mina ei ole kunagi inimestel vahet teinud, kuid palju sõltub põhjusest, miks tullakse.  Peapiiskop ei juhi ju ühtki kogudust ega tee kohalikele õpetajaile ettekirjutusi. Kui on häid ideid ja algatusi, kui tahetakse teada, kas ma osalen või mingit algatust toetan, siis olen püüdnud vastu tulla. 

Kas peapiiskopi palvet võtab Jumal rohkem kuulda kui lihtinimese oma?

(Naerdes) Ma ei ole küsinud, kuidas Jumal minu palveid kuulda võtab. (Tõsinedes) Kiriku üks esimesi ülesandeid on eestpalve oma liikmete, maa ja rahva eest, selle töö eest, mida Jumal on meie kätte andnud.

Kui metropoliit Stefanus teeb väljasõite ja külastab kogudusi, on tal alati kaaskond kaasas. Kui Teie tulete Haapsallu, olete kas üksi või koos abikaasa Marjega. Miks nii?

Meil on peapiiskopi roll ortodoksi kirikuga võrreldes veidi teistsugune. See on Lääne kiriku tava, et piiskop võib rahva seas üksinda liikuda, et teda oodatakse ja võetakse vastu, ilma et õukond peaks kaasas olema. Kõik, kes tema ümber parajasti on, ongi tema õukond. Kui tulen Haapsallu, siis on terve kogudus ja kogu linnarahvas mulle tähtsad ja ma loodan, et ka mina lähen neile korda.

Kas mäletate end mõtlemast peapiiskopi sauast?

Seda saua minu pastorikotis pole olnud, see on mulle lisaks antud. Kirikutööd olen küll tahtnud teha. Vanemad on rääkinud, et 5–6aastasena olin öelnud: siia aianurka tuleks kirik ehitada.

Mis võis üht last kirikuehituse mõttele juhtida?

1950. aastate keskel asusime elama Pärnu, kus vanemad hakkasid tühjale krundile maja ehitama. See oli raske aeg ühiskonnale ja ka meie perele. Ema võttis mind varakult Pärnu Eliisabeti kirikusse kaasa. Tookord oli kirik nii täis, et lapsele ei jagunud istekohta, ja kui seismisest väsisin, andis mõni tädi istekoha. Pilt sellest kirikust oli imposantne: pidulik, uhke, rahvast täis. See oli lapsele nii mõjus, et ta tahtiski oma krundile kiriku ehitada. Meie pere ei olnud usuliselt väga aktiive, aga kirikus käimine oli tol ajal elu loomulik osa.

Tol ajal lapsed armulauda ei saanud. Nüüd lubab meie kiriku kord vanema nõusolekul ka lapsele armulaualeiba anda. Tore on vaadata, kui pered käivad lastega kirikus ja kui on armulaua jagamine, jooksevad lapsed esimesena altari juurde. Usun, et see on emotsioon, mis neid rikastab ja seob hiljem kirikuga.

Mida pensionile jäädes tegema hakkate?

Esialgu jätkan veel 1,5 aastat Eesti kirikute nõukogu presidendina. Jääme elama Tallinna.

Kas peate peapiiskopi residentsist välja kolima?

See on juba suure remondi tarvis vabaks tehtud. Peapiiskopi residents on kahe korrusega kivimaja Magdaleena tänaval, ehitatud 1960. aastate alguses ja teeninud kõiki peapiiskoppe nõukogude ajal. Praegu elame ühes kirikule kuuluvas korteris. Enamik vaimulikke elab kogudusele kuuluvas majas, kust tuleb pärast teenistuse lõppu välja kolida ja endale uus elamispind leida.

See on päris karm perspektiiv.

See on tõsine teema, eriti vaimulike nappi palka silmas pidades.

Kui hästi peapiiskop elab, kas Teid võib võrrelda elatustasemelt ministriga?

Ei, ei! Jumalariik ei rajane paraku sellisel moel maksutulul kui ilmalik riik. Meil võib peapiiskopi palgataset võrrelda ehk koolidirektori omaga.

Kas peapiiskopile ja kirikuõpetajale maksab pensioni riik või kirik?

Nõukogude ajal ja taasiseseisvumise järel maksis pensioni kirik. Nüüd maksab riik pensioni kõigile, kelle pealt on makstud sotsiaalmaksu.

Mida tahaksite pensionile jäädes esimeste asjade seas teha?

Korrastada aastate jooksul kogunenud kirjavara: luua kord oma raamatukogus ja läbi töötada käsikirjad, vaadata, kas miski väärib edasi töötamist ja raamatuks vormimist. Äsja tuli trükist kogumik peapiiskopiks oleku ajal peetud kõnedest ja kirjutustest.

Millised on Teie pensionipõlve hobid?

Mulle meeldib vanu asju taastada ja läikima lüüa. Mu isa oli puusepp, olen lapsest saadik tööpingi taga nikerdanud. Tähtsam on siiski loominguline tegevus arvuti taga.

Kas peapiiskopi mitra, mantel, sau ja rist jäävad Teile alles?

Mitra ja mantel jäävad mulle, aga järgmisele piiskopile annan üle karjasekepi. Selle kinkis Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom Eesti iseseisvunud luterliku kiriku esimesele piiskopile Jakob Kukele 1921. aastal ja see sau on käinud ühe peapiiskopi käest teise kätte. Kullast ametirist, mis on valmistatud Eestis pärast sõda peapiiskop Jaan Kiivit seeniori ajal, läheb samuti järgmisele kirikupeale üle.

Teie elus on olnud kaks ränka liiklusõnnetust, ühes hukkus Teie tütar. Kuidas Te neist traagilistest sündmutest üle saite? Kas kahtlesite Jumalas, süüdistasite teda? Küsisite, miks?

Surm ei ole kuigi meeldiv teema, aga me ei saa temast mööda. Maailmas on lõpmata palju traagikat, näeme seda iga päev ja nii on see olnud aegade algusest saadik. Vaimulikuna olen pidanud jagama teiste muret, olen neile inimestele kaasa elanud ja neid trööstinud. Kui see juhtus minu endaga, siis leidsin, et pean endasse suhtuma nii, nagu olen suhtunud teistesse: pean leppima sellega, millega olen lohutanud teisi ja uskunud, et sellest piisab südamerahu leidmiseks. Piisabki.

Kas Jumal karistab inimest, kui saadab talle häda ja viletsust?

Ei. Kui on ootamatud õnnetused, siis ei saa väita, et need on selle või tolle teo pärast. Ka Jeesus hoiatab sellise vaatekoha eest. Pigem peaks inimene raskel hetkel küsima, kuidas edasi elada. Me ei saa minevikku muuta. Tuleb küsida, kuidas kõige valutumalt edasi minna, kuidas leida lepitust Jumala, kaasinimeste ja iseendaga.

Kas olete kahelnud Jumalas?

Miks peaksin? Kuigi kahtlus teoreetilise hüpoteesina kuulub usu juurde. Püha Augustinus ütles skeptikutega vaieldes, et nende väide „kahtle kõiges” on õige, aga see tähendab ühtlasi, et tuleb kahelda ka kahtlemises.

Kas näete vastuolu loomisloo ja evolutsiooni vahel?

Moosese esimese raamatus kirjeldatu on protsess, muutuste rada, mis viis lõpuks inimese tekkele.  Keegi ei arva, et kuuest päevast rääkides on jutt 6 x 24 tunnist. Jumala juures on üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev. Vastuolu evolutsiooni ja loomisloo vahel on kunstlik.

Jumala tahe, mis evolutsioonis ilmneb, ei ole meile alati haaratav, mõõdetav ja kaalutav. Ka mõni mateeria aspekt ei ole täpselt määratletav. Kas või informatsiooni mõiste.

Kord küsisin jõulurahu väljakuulutamisel akadeemik Ene Ergmalt: kumb oli enne, kas informatsioon või mateeria, kummast kõik alguse sai? Ta hakkas naerma ja ütles, et muidugi informatsioon. See oli viide Johannese evangeeliumile, et alguses oli sõna ja sõna oli Jumala juures.

Miks juhtuvad sellised asjad nagu koolitulistamine Viljandis?

Süüdistustega tuleb olla ettevaatlik, aga ehk küpsevad tänapäeval lapsed hiljem ja nad ei ole harjunud vastutama. Omal ajal saadeti karjapoiss karjaga metsa ja ta pidi kõigi loomadega õhtul koju tagasi tulema. Ta vastutas karja eest.

Mis hinde paneksite oma peapiiskopitööle?

Seda ei oska ma öelda, kuid üks ammune tudenginali räägib, et Jumal teab viie peale, professor nelja peale ja tudeng kolme peale. Eks me inimestena ole kõik Jumala õpilased. Tema eesõigus on hindeid panna.

Kas olite õnnelik peapiiskopina?

Küllap ikka, kuigi kristlasel on alati kahetine tunne: alati tahaks teha midagi rohkem, alati jääb midagi tegemata, miski tundub halvasti tehtud. On aga suur rõõm ja tänutunne sellest, mis on õnnestunud.

Kas midagi jäi ütlemata?

Tänan väga inimesi, kellega olen koos töötanud. Teinekord jääb mulje, et kogudustel on raske, et liikmeskond väheneb. Siiski võin olla tänulik, et minu ametiajal on 165 kogudusele lisandunud kaks uut – Mustamäe ja Saku. Juurde on tulnud valdkondi, millest 10 aastat tagasi ei osanud unistadagi: kirikute juures on erakoolid, kus õpivad sajad lapsed. Asi pole sugugi nii halb!

Andres Põder

Sündinud 22. novembril 1949 Hanila vallas Kõmsil.

1950 asus perekond elama Kohtla-Järvele, 1954 Pärnusse.

Õpetaja õigused sai pärast usuteaduse instituudi lõpetamist 8. detsembril 1980.

1976–1979 Viru-Nigula ja Kunda kogudus.

1979–1983 Suure-Jaani ja Kõpu kogudus.

1983–1990 Räpina ja Mehikoorma kogudus.

1990–2005 Pärnu Eliisabeti kogudus.

24. november 2004 – 22. november 2014 peapiiskop.
Abikaasa Marje Põder.
Lapsed Thomas Andreas (1976), Johann Christian (1977), tütar Anne Maarja (1984–2004).

Olnud Võru abipraost, Pärnu praost ja assessor; Isamaaliidu liige ja Eesti Kongressi liige. Lääne-Eesti Noorte Autorite Koondise asutajaliige (1968), avaldanud oma loomingut ajakirjanduses, kuni 1974 avaldamine keelustati. Kutsutud ka hipipastoriks, sest kandis Suure-Jaani kogudust teenides pikki juukseid ja moodsaid teksapükse.