On inimlik, et peame oma kodu kõige turvalisemaks paigaks ning pingutame kõvasti, et saaksime tunda end kodus hästi ja mõnusalt, kirjutab Lääne päästekeskus ennetustöö büroo juhataja Piret Seire (pildil).
Lapse sündides teeme kodus lisaks palju ümberkorraldusi, seda ikka selleks, et lapsel oleks turvaline kasvada ja maailma avastada. Tõstame asju kõrgemale, paigaldame trepipiirdeid, vahel isegi eemaldame uksepakkusid, et väiksel maailmaavastajal oleks lihtsam liikuda. Paraku on turvalise kodu juures mõneti tähelepanu alt väljas koduõu ja selle ümbrus. Eelkõige pean siin silmas koduõue tiike, kaevusid, basseine või muid ujumiskohti. Miks ma nii väidan? Seda seetõttu, et viimasel viiel aastal on Eestis uppunud 23 last ning eriti tähelepanuväärne on selle sünge numbri juures asjaolu, et neist 11 uppus koduõues või selle läheduses olevasse tiiki või veesilma. Enamasti on olnud need kõik sündmused, kus vaid hetkeks hajus täiskasvanu tähelepanu.
Meie, täiskasvanud saame teha, õigemini peame tegema, enda poolt kõik selleks, et meil ei upuks ükski laps. Et me ei peaks tundma seda traagikat ja hingevalu, millega peavad need kuus peret, kelle lapsed sel aastal uppusid, hakkama saama ja elama kogu edasise elu.
Lapsi ei pea väevõimuga veekogudest eemal hoidma ega kõiki tiike ja ujumiskohti kinni ajama. Oluline on, et me teadvustaksime endale ohtusid, mis võivad veekogude ääres olla või tekkida. Me saame ju koduõues olevaid veesilmasid näiteks kas eraldada aiaga või piirdega. Ja seda selleks, et juhul kui on vaja vaid „korraks“ mujale vaadata. Võõras kohas ujumas käies tuleks samuti enne vette tormamist hinnata, kas see on ikka turvaline supluspaik nii teile endile kui ka teie lastele.
Tegelikult on kriitiline aeg vaid mõned aastad pärast lapse käima hakkamist, sest hiljem saab koos lapsega ohtlikud olukorrad juba läbi arutada. Usun, et suurem osa lastest saavad tegelikult päris hästi ohtudest aru. Mittevähem tähtis on ka lastele ujumise algõpetuse andmine. Uppumiseks ei ole vaja tingimata sügavat vett, vahel piisab ka vähesest. Kuid laps, kes on ujumise algõpetust juba natukenegi saanud, oskab paremini reageerida ega satu koheselt paanikasse, kui ootamatult vette kukub ning hetkeks vajubki vee alla.
Me kõik saame nendest traagilistest lugudest õppida, kuid kas me peame „ärkama“ alles siis, kui midagi tõsist juhtub? Kas poleks mõistlik oma ohutunnetust äratada varem? On ju täiesti elementaarne, et teed ületades vaatame me alati enne sinna astumist vasakule, paremale, vasakule?! Aga ujuma minnes hüppame võõras kohas pea ees vette ja lubame seda teha ka oma lastel? Randa minnes tegeleme tihtilugu kõige muuga, aga mitte oma laste jälgimisega? Kas pole imelik? Jah, vesi on meie suur sõber, aga võib olla veel suurem vaenlane, kui me ei teadvusta ohte, mida ta endas peita võib.
Mina ei vaja sellist äratust. Soovin, et kellelgi meist ei oleks vaja. Vaatamata sellele, olen minagi väga selgelt enda jaoks nendest lugudest õppinud, et oma väikelapsi jälgin ükskõik millise veekogu ääres „kullipilguga“ ega tee samal ajal muid toimetusi. Oluline on neile veekogu ääres pühendada 100% oma aeg. Tehke seda teiegi!
Piret Seire, Lääne päästekeskuse ennetustöö büroo juhataja