Teisipäeva, 27. septembri ööl vastu kolmapäeva, 28. septembrit 1994 möllas kõva torm. Lääne-Nigula ilmajaama andmeil ulatusid tormituuled rannikul 22 m/s. Merel oli torm veelgi tugevam – 20–25 m/s, puhanguti 29 m/s – ning tugevnes vastu hommikut veelgi.
Praamiliiklus oli katkenud ning Ridala-Asuküla, Vatla ja Nõva kant elektrita. „Kevadest saadik pole nii suuri elektriliini purustusi olnud,” rääkis Elektrivõrgu dispetšitalituse juhataja Tiit Maar toona Lääne Elule.
Hommikusi ärkajaid tabas šokeeriv uudis – öösel oli põhja läinud parvlaev Estonia, 989 inimest pardal. Päästa suudeti vaid 137 inimest, õnnetuses hukkus 852 inimest, kellest 95 hukkunu surnukehad leiti.
Need arvud on selgunud hiljem, sest vahetult pärast õnnetust oli nii reisijate nimekirja kui ka pääsenute hulgaga üksjagu segadust, sest laevas võis olla registreerimata inimesi.
Estonial ja veel õnnetuse ajal laevas olnutega samas vahetuses töötanud Haapsalu tütarlaps, kes saatuslikul ööl oli hoopis laeva Balanga Queen pardal teel Saksamaalt Tallinna, rääkis pärast õnnetust Lääne Elule, et laeva meeskonnal oli õigus vahetuse jooksul reisile kaasa võtta kuni viis inimest. Neid ei kantud läbi ei sadama registrist ega ka arvutist.
Õnnetusjärgsel hommikul ilmus teateid inimeste kohta, kes olid pääsenud või surnult leitud. Mõnel juhul ilmusid nimed päästetute nimekirjadesse, kuid kadusid sealt. Kõige tuntum on kapten Avo Pihti lugu. 29. septembril kirjutab Lääne Elu: „Esialgsetel andmetel on pääsenute seas ka laeval viibinud kapten Avo Piht, kes sõitis Rootsi eksamile. Ilmselt annab tema informatsioon selgitust õnnetuse asjaolude kohta.”
Hiljem Piht siiski kadus pääsenute nimekirjast koos veel seitsme inimesega, kes esialgu pääsenuks tunnistati. 29. septembri keskpäeval loeti Eesti Raadiost ette 23 pääsenud eestlase nimed, kl 17 teatas Eesti Raadio 126 leitust, kellest osa oli surnud.
Läänlased laevas
Algul polnud ka selge, kui palju oli laeva töötajate ja reisijate hulgas läänlasi – esialgsel hinnangul pakuti, et neid võis reisijate hulgas olla kümmekond ja peale selle ka meeskonnaliikmed.
Eesti Raadiost ette loetud pääsenute hulgas oli neli Läänemaa inimest – laeval kokana töötanud Malle Orumaa, vanemmotorist Tanel Moosaar ning reisijaist Tambet Lausma ja AS Sule püksikoormaga Rootsi teel olnud autojuht Jaak Mullo.
AS Sulel oli laevas teinegi kaupa täis auto, kuid selle juhist Aavo Koogase saatuse kohta ei olnud infot. Laeval olnud, pääsenud ja hukkunud läänlaste kohta info tasapisi täienes. 4. oktoobri Lääne Elu kirjutas, et maavalitsuse ja politseiprefektuuri andmeil oli laeval 18 läänlast või Läänemaaga seotud inimest. Peale eelnimetatud Orumaa, Moosaare, Mullo ja Lausma pääsesid eluga ka meeskonna liikmed Aulis Lee, Vassili Märtson, vanembaarmen Paul Andersson ja Helve Blumfeldt.
Kaduma jäi kümme läänlast: reisijate hulgas olnud Lembit Annus, Rain Palts, Mihkel Lumeste, Lea Võsu, bussijuht Kalev Klis, autojuht Aavo Koogas, Raul Kirman ja ETK delegatsiooniga Rootsi teel olnud Lihula tarbijate ühistu esimees Aivo Grossfeldt; meeskonna liikmeist Tiina Teesaar ja Ester Juuro. Kodusesse mulda jõudis kaks hukkunut – Aavo Koogas ja Tiina Teesaaar.
Hukkunute hulgas oli teisigi Läänemaaga seotud inimesi. Näiteks vormsirootslane Olle Lindström, kes korraldas Rootsis elavate vormsirootslaste sidemeid Vormsiga, Noarootsi koolis samal sügisel rootsi keele õpetajana tööd alustanud Ann Charlotte Asplund ja Ragn Sellsi praktikant rootslanna Maria Calamnius.
Asjad uhuti randa
Merel hulpinud päästeparved ja inimeste isiklikud esemed uhus meri esialgu Eesti randa. Paar päeva pärast õnnetust, 30. oktoobril tõi veeteedeameti rannavalvelaev Haapsallu 13 päästeparve, kaks penoplastist alust, nöörid ümber ja 48 päästevesti. Parvedest üles korjatud esmete hulgas oli ka kaks meestekinga ja kaks naistemantlit. Paljud päästeparved olid tühjad ja neid polnud kasutatud.
Enamik päästevahendeid korjati üles Tahkuna-Vormsi-Osmussaare vahelt, kuid päästeveste, mis olid merre heidetud päästekopteritelt ja teistelt laevadelt, uhuti randa ka Dirhami kandis. Nädalavahetusel võis randades näha palju uudishimulikke, kes korjasid laevahuku järel randa uhutud esemeid.
Olev Rosar Läänemaa päästeteenistusest ütles pärast õnnetust, et nädalavahetusel leiti Läänemaa randadest peamiselt laeval viibinute isiklikke esemeid, mõned päästeparved ja laevalaelt pärit moodulmatte. Estonia katastroofis hukkunute surnukehad Eesti vetesse ei jõudnud. Paar päeva hiljem pöördus tuul ja merre hulpima jäänud päästevarustus hakkas kanduma Soome rannikule.
Küsimused, küsimused
Kui esimene šokk õnnetusest oli möödunud, hakati esitama järjest teravamaid küsimusi, kuidas õnnetus üldse juhtuda sai. Tulemata ei jäänud ka süüdistused, peamiselt eestlaste kohta. Rootslased arutlesid avalikult ajakirjanduses, kas nii kaua idablokis elanud inimesed nagu eestlased üldse sobivad laeva juhtima.
Õnnetuse põhjuste väljaselgitamiseks plaaniti varsti pärast õnnetust saata vraki juurde tuukrid, kuid seda takistasid halvad ilmad. Oktoobri esimestel päevadel alustati siiski merepõhjas lebava vraki ülespildistamist. Kaugjuhtimisega töötav robotkaamera saatis viie tunni jooksul uurimislaevale fotosid uppunud vrakist – selle kerest, ülemistest tekkidest, sildadest, ahtrist ja vöörist.
Rootsi peaminister Carl Bildt teatas, et Rootsi kavatseb teha kõik, et Estonia saaks merepõhjast üles tõstetud. Peamiseks takistuseks polnud Rootsi poolel mitte raha, vaid see, et Rootsi seaduste kohaselt on laeva ülestõstmine keelatud, sest see häirib hukkunute rahu.
Paar päeva hiljem oli selge, et sama aasta jooksul laeva ülestõstmine kõne alla ei tule. Aasta lõpus andis peaminister Ingvar Carlsson Rootsi riigipäeva ees teada, et Estonia jääb merre, hukkunuid üles ei tõsteta ning sukeldumine Estoniale keelatakse.
Nagu kirjutas aga Urmas Lauri 1. oktoobril oma artiklis „Läänemeri – Leinameri”: „Nii kohutav kui see ka pole, on Estonia katastroofis ka positiivseid tagajärgi. Võib olla kindel, et mõne aja pärast on liinilaevaliiklus turvalisem, sest laevahukk on ajendiks ohutusnõuete karmistamisele.” Nii see ka läks.
Parvlaev Estonia. Foto: Peeter Langovits
Kronoloogia
- 27. sept kl 19 väljus parvlaev Estonia Tallinna sadamast, pardal 989 reisijat ja meeskonnaliiget.
28. sept kl 1.21 võttis Viking Mariella vastu Estonia esimese hädakutsungi.- Kl 1.24 andis Estonia SOS signaali, mille registreeris Turu päästeteenistus.
- Kl 1.48 kadus Estonia veepinnalt.
- Kl 2.12 jõudis hukkumispaigale esimesena Viking Mariella.
Päästetöid segasid tugev tuul ja kohati 6 m kõrgused lained. Õnnetuspaigal töötas 5 reisi- ja 4 kaubalaeva, 15 helikopterit ja 2 piirivalvelaeva. Eestist läksid päästetöödele piirivalvekaatrid ja -lennuk.
Laevahuku põhjuste kohta ringleb hulgaliselt versioone
Estonia vrakk asub 70–80 m sügavuses, Rootsi rannikust 100, Soome Utö saarest 40 ja Hiiumast 50 km kaugusel.
Vahetult pärast laevaõnnetust arutati laeva ülestõstmise võimalust, kuid järgmise aasta alguses sellest loobuti ja sukeldumine Estoniale keelati.
Ühtlasi otsustasid rootslased vraki betooniga katta. Ehitusfirmad paigutasid vraki ümber 380 000 kuupmeetrit liiva, ent tööd peatati, kui selgus, et hukkunud laeva ümber kuhjatud liivamassid hakkasid liikuma.
Novembris 1994 tõsteti laeva vöörivisiir õnnetuse põhjuste uurimiseks pinnale ja viidi Soome. 1999 andis uurimiskomisjon visiiri üle Rootsi meremuuseumile ja see viidi Södertälje sadamasse, kust see omakorda viidi 2002 Muskö saarele Rootsi mereväebaasi.
Estonia huku uurimiseks kokku pandud rahvusvahelise komisjoni lõpparuanne ilmus 1997. aasta detsembris.
Ametliku versiooni kohaselt oli hukkumise põhjuseks tormis lahti rebenenud vöörivisiir, mis tõmbas kaasa sellega seotud rambi, mistõttu pääses vesi autotekile.
Laevahuku põhjuste kohta ringleb hulgaliselt versioone. Kohe pärast laeva hukkumist pakuti, et laeva last oli halvasti kinnitatud ja pääses tormis liikuma ning tekitas augu laevakeresse. Samuti on pakutud Estoniaga toimunud relvavedu, plahvatusi laeva pardal ja kokkupõrget tundmatu alusega.
Hiiumaal Tahkunas, Estonia hukkumispaigale lähimast Eesti osas, asub Estonial hukkunud laste mälestusmärk. Foto: Urmas Lauri
Fotod: SCANPIX/Lehtikuva