Kuulates lugusid, mida inimesed enda ja oma ettevõtete kogemusest Eesti suurpankadega räägivad, süveneb veendumus, et väikekontorite sulgemine pole sugugi mitte peamine asi, mis siinsel pangandusturul valesti on.
Esitan neli näidet, konkreetsete inimeste ja pankade nimed jätan välja, kuid viimaseid ei ole lugejal ilmselt keeruline ise tuvastada.
Esimene lugu on tegelikult kogu ulatuses avalik. Augustis teatas Nordea, et nende Eesti filiaali juht Andreas Laane lahkub ning uueks juhiks saab Petri Nikkilä. Nordea loetles, et Nikkilä on juhtinud kontserni müügi, klienditoe ja turundusvaldkonda ning HSBC panga globaalse kliendistrateegia valdkonda. Oluline on tähele panna, et Nikkiläl ei paista olevat mingit kokkupuudet Eestiga.
Sellest, miks pikalt Nordeas töötanud Laane lahkus, polnud teates sõnagi. Nädal hiljem kirjutas Eesti Ekspress: „Üks pangandustegelane selgitas, et Eestis pole panganduses enam kohta tippjuhtidele, on ainult kõrged alluvad /…/ Ehkki Laane ehitas nullist üles Nordea korporatiivpanganduse, tõstis selle Eesti suuruselt teiseks Swedbanki järel ja võiks seetõttu justkui sõnaõigust omada, sunniti ta ikkagi lahkuma, sest ei löönud piisavalt kulpi.”
Nordea, Eestis välja antud laenude mahult kolmanda panga juhiks sobib nüüd inimene, kes ei tunne Eestis peaaegu kedagi. Kui loete edasi, siis saate aru, miks see väga üllatav ei ole.
Teine lugu: üks tuttav müüb autosid. Tal on hea klient, kes ostab igal aastal kalli auto, ligikaudu 60 000–80 000 euro eest. Tegemist on ettevõtjaga, kel on ilmselt palju väikesi ärisid, võimalik ka, et ta ajab asju meelega nii, et firmade rägastikust kõrvaltvaataja sotti ei saa. Tõsiasi on, et ta on pikemat aega igal aastal kalli auto sama panga kaudu liisingusse võtnud ning pole maksetega hilinenud.
Kevadel tuli ettevõtja taas autot vahetama. Liisingu saamisel tekkis tõrge. Miks? Jätsin mainimata, et loo peategelane tegutseb ning on tuntud ühes väiksemas linnas. Sellest aastast oli tema kodupank aga kehtestanud korra, et kõik enam kui 70 000 euro maksumusega liisingud otsustab peakontor Tallinnas. Mees vandus ning ostis auto välja, sest raha tal ju oli. Pangal jäi hea äri tegemata. Ilmselt ei hakka ettevõtja enam autot igal aastal vahetama.
Kolmas lugu: kahe lapsega pere otsustas majja ahju paigaldada. Seni oli Tallinna külje all asuv ja eluasemelaenuga soetatud kodu soojaks saanud elekterküttega, aga ahi lisanks hubasust ning ilmselt oleksid ka küttekulud pisut alanenud. Pereisa ja -ema käivad keskmisega võrreldes hästi tasustatud tööl, laenu olnuks vaja 6000 eurot. Nende kodupank nii ei arvanud: pere laenukoormus olevat niigi kriitilise piiri lähedal.
Pettumuse alla neelanud pereema sai pisut hiljem samalt pangalt teate: pakume uut krediitkaarti. Naine oleks juba peaaegu selle kustutanud, kui tekkis mõte. Ta kirjutas vastuse ja küsis, kui suur oleks pakutava kaardi krediidilimiit. Vastus tuli kohe: 5000 eurot. Kaart sai vormistatud, raha välja võetud ning ahi on olemas.
Vähetähtsad juhtumid? Lugege neljandat lugu: vestlesin endise pangajuhiga. Ta nimetas paari edukat puidu- ja turismiäri projekti, mis tema ajal pangast suure laenu said ning praegu edukalt ekspordivad ja sadadele inimestele tööd annavad. 10–15 aastat hiljem need nullist alustanud ärid siinseist suurpankadest laenu ei saaks. Pole ette näidata riskimaatriksisse sobivat rahavoogu, pole kohe realiseeritavat kinnisvaratagatist. See, et keegi laenu küsima tulnud ettevõtjasse kogemuse pinnalt usub, pole tähtis.
Võimalik, et teen üldistades liiga, aga Eesti pangandusturg on mitme muu valdkonnaga sarnaselt vajunud stagnatsiooni. Riskide kaalumiseks on maatriksid, kliendi tundmisel põhinevat pangandusäri sobib juhtima võõramaalane. Vigu ei sünni, arengut ka mitte. Kõige tähtsam on tulu-kulu suhe.
Uued tulijad nagu LHV võivad olla agressiivsed ja leidlikud, aga turgu valitsevate Swedbanki, SEB ja Nordea turuosadeni (summaarselt 78 protsenti) on minna peaaegu lõputu tee. Vägisi tundub, et Eesti majanduse vereringe taastamiseks oleks vaja lõikust.
Anvar Samost
ajakirjanik, poliitik (IRL)
Swedbank on saavutanud taseme, kus nad ei viitsi enam õieti seletada, miks nad mõne harukontori kinni panevad. Ei tasu ära ja kõik! Me pole heategevusettevõte! Kahjuks on pankadel meelest läinud, et nad pole Jeruusalemma kirikus istuv liigkasuvõtja, vaid neilgi on ühiskonnas oma kohustused. Isegi kui kõik jääb omakasu taha, pole vaesuvad ja rahulolematud inimesed nende huvides, sest nad teenivad inimestelt, kellelt ikka midagi on võtta…
Jagan kirjutanu arvamust. Olles ise töötanud 15 aasta jooksul kolmes nn. suur-pangas(SEB,Sampo, Nordea) olen näinud seestpoolt kuidas laenuraha juhitakse. Lisan veel olulisi punkte. 1. Mitte ainult juhid ei tea Eestist ja kohalikust ärikeskonnast sittagi vaid ka laenuotsuseid tegevad krediidikomiteede liikmed kelledeks on taanlased, norrakad ja peaasjalikult soomlased lähtuvad sageli otsuseid tehes kohalikust ütleme soome kogemusest. Kuid suurused ja kultuur on väga erinevad. Seda eriti Nordea puhul. 2. Eelpool mainitud tegelased ja neile lisaks eriti kohalikud “suured juhid” kes otsustavad laenuressursi väljaandmise üle, näiteks mõnesse eesti tootmisettevõttesse, on sageli kõrgelt-haritud kuid neil puudub reaalne ettevõtluskogemus ja isegi ettekujutus mis asi on… Loe rohkem »
Soome siseturukaitse on hea eeskuju siinosas.
Ennasttäis eputis. Loodetavasti kukub Läänemaal kandideerides läbi.
Asjal on siiski ka teine pool – oleks enam kui ohtlik, kui pangast saaks laenu pangaametniku isikliku tutvuse, perekondliku sideme, pangaametniku osaluse projektis vms. asjaolu tottu. Minu meelest on normaalne, et pank tahab korralikke tagatisi, kas keegi ise laenaks tuttavale olulise summa raha ainult lubaduse vastu? Kui “kodumaine” pank ei kasuta riskide maandamiseks vahendeid, siis on uued parexid kohe tulemas. Meil on tegelikult lihtsalt vedanud, 90-ndate pankade pankrotte vist keegi enam ei maleta – ka masu ajal ei pidanud eesti maksumaksja panku sendigagi toetama. Oleme vist liiga ylbeks lainud – voiks leppida, et igayks ei saagi laenu ja ei oea… Loe rohkem »
“Anna-oma-rahale-pangavaba-päev” oleks vaja ellu kutsuda, ehk siis ühel päeval võtaks korraks kõik kliendid oma raha sulas välja – ehk siis tuleb ka pankadele meelde, kelle arvelt nad elavad.
Idee tasandil on mõte väga hea. Meeldetuletusaktsioone on vaja küll olgu siis näitena see sularahaautomaatide jant.
jätkus julgust ja tõrva ainult savika jaoks, nüüd siis mängib lilleneiut
ma pakun et kolmandas näites tõmbas pank lihtsalt kliendile mütsi pähe, tarbimislaen nt 8%, krediitkaardil nt 16%?
Valimispropaganda.
Ehk pakuks ka lahendusi? Või peaks valijad aplodeerima selle “lõikuse” peale?
missugune on neist EESTI pank!?minu teada on pangad mis eestis mingite välismaalaste omad.sealt ka vastus ajakirjanikule,et keda huvitab mingi eesti väikemajandus vöi kellegi era mure ehitada ahi koju.pankades ongi nii et yx tegeleb laenudega ja möni teine tegeleb krediit kaartidega,nad vöivad löunat yhe laua taga syya,aga probleem jääb ikka öhku.löikuse teeb nagu nii panga omanikud ja need on välismaalased.Savisaarel oli vöi on hea möte ehitada oma enda EESTI pank,sest ega sinagi ei taha ju et su rahakott on naabri käes ja naaber otsustab millal sa saad krediiti vöi mingit muud teenust.Kap.systeem on ennast ammendanud,vaata rootsit panga kontorid on rohkem mingid… Loe rohkem »