Otto Tiefi valitsuse tähtsus Eesti ajaloos

18. septembril 1944 nimetas Jüri Uluots peaministrina vabariigi presidendi kohustustes ametisse Otto Tiefi valitsuse. Kolonel Jaan Maide nimetati Eesti Sõjavägede Ülemjuhatajaks ja ülendati 21. septembril kindralmajoriks.

22. septembri õhtul pidas Otto Tiefi (Sõjaeelsest poliitilisest ladvikust väljaspool hoopiski juristipraksist pidanud Otto Tiefist sai peaminister ajal, kui Eesti Vabariigi hoidmine polnud enam võimalik. Foto: Eesti Filmiarhiiv) valitsus viimase istungi, mis toimus Läänemaal, Põgari palvemajas.

Tiefi valitsuse eesmärgiks oli taastada Eesti riiklik iseseisvus. Vaevalt nädala tegutsenud Tiefi valitsus oli ametis ühel kõige traagilisemal ajal Eesti ajaloos.

Tiefi valitsuse tähtsus seisneb Eesti Vabariigi riikliku järjepidevuse katkematus kandmises, aga veel enam ehk selles, et lootusetus olukorras leiti meelekindlust taastada korraks Eesti iseseisvus. Sellele kahvatule valguskiirele järgnes kodumaal aastakümnete pikkune okupatsiooniöö.

Mõned peavad Otto Tiefi valitsuse samme ebaõnnestunud ettevõtmiseks. Ometi on need oluliseks teetähiseks Eesti omariikluse ajaloos ja riigi järjepidevuse edasikandmises, millel põhineb ka meie praegune iseseisvus.

Riigivõimu järjepidevuse säilitamine oli eriti tähtis Eesti edasise tuleviku huvides. Otto Tiefi valitsuse volitused kehtisid kuni pagulasvalitsuse ametisse astumiseni 12. jaanuaril 1953.

Otto Tiefi valitsus jäi meeleheitlikuks katseks päästa 1944. aastal sõjamöllus Eestile iseseisvus. Tiefi valitsuse olemasolust sai 1991. aastal Eesti riikliku iseseisvuse taastamise üks kaalukamaid alussambaid.

Mõeldes täna aastate tagusele sündmusele võime kindlalt väita, et Otto Tiefi valitsus oli valmis täitma ja täitis viimse hetkeni talle pandud kohustusi.

Valitsusliikmete saatused

Peaminister presidendi ülesannetes – Jüri Uluots

• (13.01.1890 Kirbla vald, Läänemaa – 9.01.1945 Stockholm)
• toimetati Rootsi, kus ta ka suri.
• 13. mail 2008 saabusid Jüri Uluotsa ja tema pere põrmud Rootsist Eestisse.
• 31. augustil 2008 maeti austusavaldustega Kirbla kalmistule.

Peaministri asetäitja ja siseminister – Otto Tief VR II/3

• (14.08.1889 Uusküla, Rapla vald – 5.03.1976 Ahja, Põlva rajoon)
• langes punaväelaste kätte ning saadeti kümneks aastaks sunnitööle,
• hiljem oli sunnitud elama Ukrainas ja Lätis.
• Elu lõpuaastal pääses Otto Tief taas Eestisse, 1975. aastal paigutati 86-aastane Tief hooldusravile Ahja haiglasse ning aasta hiljem suri ta infarkti tagajärjel.

Välisminister – August Rei

• (22.03.1886 Viljandimaa, Pilistvere kihelkond, Kurla – 29.03.1963 Stockholm)
• viibis 1944. aastast alaliselt Rootsis, kus ta ka suri.

Põllutööminister – Kaarel Liidak

• (12.11.1889 Sindi Pärnumaa – 16.01.1945 Karksi-Nuia)
• suri metsavennana Karksi-Nuias.

Kaubandus- ja tööstusminister – Rudolf Penno

• (12.05.1896 Undla vald, Virumaa – 25.11.1951 Stockholm)
• põgenes Soome kaudu Rootsi, kus ta ka suri.

Kohtuminister – Johannes Klesment VR II/3

• (30.05.1896 Keila vald, Harjumaa – 23.12.1967 Washington)
• põgenes Rootsi, suri USA-s.

Rahaminister – Hugo Pärtelpoeg

• (7.02.1899 Kuremaa vald, Tartumaa – 29.04.1951 Ozjorlag, Omski oblast)
• langes punaväelaste kätte, suri Siberi vangilaagris.

Haridusminister – Arnold Susi VR I/3

• (4.01.1896 Livonia Põhja-Kaukaasia – 29.05.1968 Tallinn)
• langes punaväelaste kätte; kaheksa aastat sunnitööd ja viis aastat asumist, Eestisse lubati tal naasta 1960. aastal, suri Eestis.

Teedeminister – Johannes Pikkov

• (5.09.1883 Tallinn – 3.09.1947 Krivoštšokovo laager, Novosibirski oblast)
• langes punaväelaste kätte, suri Siberi vangilaagris.

Sotsiaalminister – Voldemar Sumberg

• (9.04.1893 Lõve vald – 13.02.1965)
• langes punaväelaste kätte;
• vabanes sunnitöölt 1954. aastal, Eestisse naasta ei lubatud, suri Venemaal.

Minister – Juhan Kaarlimäe

• (21.11.1901 Vana-Vändra vald – 5.02.1977 Raikküla)
• langes punaväelaste kätte; kuni 1954. aastani vangilaagris.
• 1969. aastal arreteeriti uuesti. Hukkus tulekahjus, maetud Vändra kalmistule.

Sõjavägede ülemjuhataja – kindralmajor Jaan Maide VR II/3

• (30.05.1896 Vana-Kariste vald Viljandimaa – 10.08.1945 Moskva)
• langes punaväelaste kätte ning mõrvati 1945. aasta augustis Moskvas.

Sisekaitseülem – Juhan Reigo

• (4.01.1906 Hiietse küla, Varbola vald, Harjumaa – 4.10.1945 Patarei Vangla)
• hukati Tallinnas, Patarei Vangla.

Riigisekretär – Helmut Maandi

• (5.06.1906 Rapla vald, Sikeldi – 27.10.1990 Stockholm)
• õnnestus Puise rannalt jõuda Hiiu laidudele, kust ta ainsana lõpuks 29. septembril Rootsist kohale jõudnud paadiga läände pääses.

Riigisekretäri asetäitja – Endel Inglist

• (23.09.1906 Räsna küla, Ambla vald, Järvamaa – 4.10.1945 Patarei Vangla)
• hukati Tallinnas, Patarei Vangla.

Riigikontrolör – Oskar Gustavson

• (14.02.1889 Kogula vald, Saaremaa – 12.1945 Tallinn)
• hukkus, hüpates alla NKGB uurija kabineti kolmanda korruse aknast Pagari tänaval.

Nimed kalmistul

1968. aasta jõulude eel kirjutas Tief testamendi, kus soovis saada maetud Metsakalmistule oma valitsuse haridusministri ja hilisema laagrikaaslase Arnold Susi lähedusse. Kui seda ei saa, siis perekonna platsile samal kalmistul.

Kui Otto Tief 1976. aasta 5. märtsil suri, said matused ajast hoolimata peaministri väärilised.

Julgeolek ei lubanud aga matmist Arnold Susi platsi kõrvale Metsakalmistul. Samal kalmistul asunud perekonnarahula oli samuti keelatud.

Kaks külmunud maapinda kaevatud hauda tuli tühjalt kinni ajada.

Lõpuks nõustus julgeolek Otto Tiefi matmisega Pärnamäe kalmistule, kus ümberringi olid Tallinna venekeelsete elanike kalmud.

Otto Tiefi valituse mitmetele liikmetele pole kombekohaselt hauda kaevatud ja valitsuse mitmed liikmed puhkavad nimeta haudades.

22. septembril 2012, vastupanuvõitluse päeval avati Tallinnas Metsakalmistul mälestusmärk nimeta haudadesse jäänud Otto Tiefi valitsuse liikmetele ja kõrgematele riigiametnikele.

Otto Tiefi matusetalitustega on toimunud Eestis midagi erakorralist, pole vist teist, kellele oleks kaevatud kokku neli hauda.

1993. aastal sai Otto Tiefi testamendi soov täidetud. Ta maeti ümber Tallinna Metsakalmistule Arnold Susi hauaplatsi lähedusse.

Otto Tiefi valitsuse sõjavägede ülemjuhataja kindralmajor Jaan Maide

Otto Tiefi valitsuse sõjavägede ülemjuhataja kindralmajor Jaan Maide (koloneli tavavormis) ja sisekaitseülem Juhan Reigo, 22. september 1944. Repro

Jaan Maide sündis 1896. aastal Viljandimaal Vana-Kariste vallas. 1915. aastal mobiliseeriti ta Esimesse maailmasõtta. 1916 aastal lõpetas 4. Kiievi lipnikekooli, teenis 1917–18 Läti kütipolgus,

Eesti Vabadussõjas oli ta 6. jalaväepolgu rooduülem. 12. veebruaril 1920. aastal ülendati alamleitnandist leitnandiks vanusega 3. mai 1919. aastal. 1921. aastal lõpetas ta alalisväe ohvitseride kursused ja 1923 Kõrgema Sõjakooli, aastatel 1923–1924 teenis Sõjavägede Staabis ning Ranna- ja Õhukaitse staabis.

Jaan Maide oli abielus Friederike –Aurelie Alberiga (22.06.1902 – 29.08.1939), kaks tütart Fiametta-Vivian ja Mare. Jaan Maide’l oli kaks õde ja kaks venda.

Kaitseliidu peastaabi ülem

Jaan Maide ja Johannes Orasmaa kujundasid Kaitseliidust massiorganisatsiooni.

1924–1925; 1927–1934 ja 1935–1940 oli Jaan Maide Kaitseliidu Peastaabi ülem.

Jaan Maide oli aastatel 1929–34 ja 1935–39 ajakirja Kaitse Kodu! vastutav toimetaja.

Sõjavägede- ja Kindralstaabis

Aastatel 1925–1927 oli Jaan Maide Kindralstaabi 1. Osakonna (operatiivosakonna) ülem.

1934. aasta 30. septembrist nimetati ta 1. Soomusrongirügemendi ülema kohusetäitjaks 30. novembrist 1934. aastal soomusrongirügemendi ülemaks, kellena teenis kuni 30. novembrini 1935. aastal.

29. jaanuaril 1940. aastal määrati J. Maide 4. Diviisi ülemaks alates 1. veebruarist 1940.

Eesti Omakaitse ülem

Saksa okupatsiooni ajal oli Jaan Maide Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Omakaitse staabiülem, ülema asetäitja ja seejärel ülem.

Sõjavägede ülemjuhataja

18. septembril 1944 määrati ta Jüri Uluotsa poolt koos Otto Tiefi valitsuse ametissemääramisega Sõjavägede Ülemjuhatajaks ja 21. septembril ülendati kindralmajoriks.

Auastmed

• leitnant (12.02.1920)
• alamkapten (27.07.1920)
• kapten (22.02.1923)
• major (26.11.1924)
• kolonelleitnant (24.02.1928)
• kolonel (24.02.1933)
• kindralmajor (21.09.1944)

Autasud

Jaan Maide on enim aumärke (ka välismaiseid) saanud Eesti ohvitser.

• Vabadusristi II liigi 3. järk (1920)
• „Karutapjate ordu” III järk (1924)
• Eesti Punase Risti II järgu II astme teenetemärk (1928)
• Kotkaristi III klassi teenetemärk (1930)
• Valgetähe III klassi teenetemärk (1938)
• jt teenetemärgid

Kindralmajori saatus

Sõjavägede Ülemjuhataja, kindralmajor Jaan Maide arreteeriti 9. oktoobril 1944 Harjumaal Munalaskme külas ja viidi Moskvasse.

Jaan Maide mõrvati NSVL julgeolekuteenistuse poolt Moskva Butõrka vanglas 10. augustil 1945.