12

Represseeritu Heino Noor: Valus on…

Urmas Lauri

Urmas Lauri

urmas.lauri@le.ee

Mõned me tänapäeva Eesti juhid on lausunud, et aitab juba neist mustaraamilistest kuupäevadest meie kalendris. Ja nende aastatepikkusest tähistamisest. Aitab halast. Elagem, mõtelgem ja rääkigem positiivselt. Õige kah. Nii jäägu seekordne juuniküüditamise mälestamine viimaseks. Minu poolt küll. Iseasi on juudi holokausti mälestuspäev, mis mõistagi peab jääma, kirjutab represseeritu, Haapsalu aukodanik Heino Noor.

Küüditamise aastapäev (32) (1024x683)14. juunil 1941 vangistatud ja küüditatud Eesti elanikest mõrvati ainuüksi ühel päeval, 24. aprillil 1942 Sverdlovski erilises sisevanglas 115(!) inimest. Nende hulgas pidid NKVD timukakuuli tundma teadaolevalt neli Haapsalu inimest: linnapea Hans Alver, gümnaasiumi direktor Anton Üksti ning naiskodukaitselased Elfriede Greenfeld ja Salme Noor. Siinkirjutaja emake Salme Noor pandi surmakuuli tundma täpselt oma poja 20. sünnipäeval. Need olid kuklalasud, mida väljaõpetatud osavusega sooritasid sovetlikud timukad. Üks neist nn täidesaatjaist (vn ispolnitel) on oma tööd kirjeldanud nii:

„Sellel, kelle sa viid mahalaskmisele, on käed tingimata traadiga selja taha kinni seotud. Käsed tal enda ees edasi astuda, ise tema kannul, laetud nagaan käes. Kus vaja, käsutad „paremale” või „vasemale”, kuni jõuad paigani, kus on põrandal valmis paks liiva ja saepuru kiht. Seal surud talle toru tihedalt kuklasse ja … trahh! … Ja samaaegselt virutad talle jalaga tagumikku. Milleks? Et verepritsmed ei määriks sinu vormipluusi ja et naine ei peaks seda jälle ja jälle pesema.” *
Samas mahalaskmisvanglas (vn rasstrelnaja tjurma) mõrvati kolm päeva varem kolm eesti meest: minu isa, omaaegne Haapsalu politseijuht Karl Noor; kunstiõpetaja Karl Karus ja siinne kaitseliitlane Villem Väeden. Kõik samal viisil.

Minu ema toodi ööl vastu 14. juunit 1941 tollasest Haapsalu Vaba tn 6 haiglast, kus ta õena öövalves oli, raudus käsi koju. Kästi talveriided selga panna. Sinna juurde käis jutt: me viime teid töörahva võimalike kallaletungide ja halvustamise eest kaugemale, ja võib-olla pisut pikemaks ajaks ära.

Haapsalus arreteeritud ja hävitamisele kuulunud inimeste ränkade kannatuste rada kulges nii. Haapsalu-Risti… Sealt on säilinud minu ema kirjake, mille ta suutis läbi loomavaguni trellitatud akna raudteerööbaste vahele poetada. Hüvastijätuks oma pojale.

Kokkukeeratud väikese salakirjakese leidis keegi raudteelane ja saatis meie kunagisse kodusse Kalevi tänav 20. Sain selle kätte 11 aastat hiljem, 1952. aasta kevadel Siberi vangilaagrist kodulinna tagasitulnuna. Ema lühike sõnum lõpeb sõnadega: „Ela ausalt minu mälestuseks. Me ei näe üksteist vist enam iialgi. Jumalaga. Sinu õnnetu Ema.”

Õnnetute surmateekond kulges edasi marsruudil Tallinn – Petseri – Babõnino – Kaluuga – Vorošilovgrad (See viimane on praegu aktuaalseks saanud Ida-Ukraina linn Lugansk.). Saabunud sinna 22. juunil, hoiti neid kaks päeva kloostervanglas. Ligi aasta varem oli samas kohas maha lastud poola ohvitsere. 23. juunil laeti vangid taas loomavagunitesse ja teekond lõppes läbi Sverdlovski (nüüdne Jekaterinburg) Põhja-Uraalites Vostokurallagis. Sealt viidi nad pärast mitmekuist piinlemist, mõnitamist ja kurnavaid metsatöid pakases surmapartiide kaupa juba nimetatud Sverdlovskisse. Sealse, Lenini tn 17 asunud erilise sisevangla keldrites tapeti – ikka samade kuklalaskudele spetsialiseerunud timukameeskondade poolt – kevadel 1942 ühe kuu jooksul kokku 547 Eesti kodanikku. Just seal ja just sel viisil mõrvati seni teadaolevalt vähemalt 14 naiskodukaitsjat, eesti ema. Surnukstulistatute põrm, kui ta mingil kujul veel olemas oli, maeti 1942. aasta jürikuul tollastest NKVD keldritest umbes 12 versta Sverdlovskist lääne poole, Permi maantee ääres olevatesse hiigelhaudadesse. **

Nüüd on sinna püstitatud väärikas memoriaal, aga kirjeldatud tapatalgutesse puutuvaid teadaolevaid üksikasju tõrgub isegi minu sulg siin kirja panemast.

Nõukogudeaegsele terrorivõimule leidus üsna mitut sorti kaasajooksjaid. Need võisid olla klaköörid ehk värvatud ja mõnel moel kinnimakstud häälekad takkakiitjad või lihtsalt äraandjad ja koputajad.

Minu vanemate surmateekonna paikapanek ja vormistamine sai alguse sellest, et juba 12 päeva enne nende vangistamist teatas Haapsalus advokaadina tuntud B. M. kohaliku NKVD juhile leitnant Vainbergile (milline nimi!), et politsei abikomissar Noor ja tema naine olid osa võtnud nõukogudevastasest Vabadussõjast ja pooldasid vapside liikumist. Ja et Salme Noor oli aktiivne tegelane naiskaitseliidus. Ligilähedaselt sama teatas tšekistile ka teine tunnistaja, linna tollane elektrimees A. L. Aastaid tagasi rääkis mulle mu lapsepõlvesõber Hans Alver jun, kuidas ta leidis oma isa Hans Alveri surmamistoimikust samade meeste tunnistused.
Eesti ajaloos on varemgi olnud näiteid reeturlusest. Nõukogude võimu esimesel aastal sigines neid paraku aina juurde. Meenub üks omapärane lugu.

„Käisin eile sõnnikut vedamas,” hõikas parteikaaslastele ja sõpradele Kaarel Ird. Ta oli 25. märtsil 1949 täitnud olulist riiklikku ja parteilist ülesannet. 1941. aasta Eesti sovetivastase suvesõja aegne vapper hävituspataljonlane oli tõelise bolševikuna käinud Põhja-Tartumaal küüditamas ja vangistamas inimsõnnikuks peetud „rahvavaenlasi”. Ird oli enne seda sõnnikuvedu ja pärastki tuntud ja hinnatud teatrijuht ja näitleja. Tema teatraalne hüüdnimi Vana Hirmus pidi sisendama hirmu ja armu oma teatris ja väljaspoolgi. Irdi süsimust büst ehib Tartu Vanemuise suure maja fuajeed praegugi.

Kas olete pidanud kuulma käeraudade sulgemise vastikut rauast klõpsu omaenda randmete ümber? Või olete kuulatanud neid ühendava keti üdini tungivat kõlinat? Mina olen. Ja sinna juurde hõiget – ruki vverh *** – ja siis põlvega tagumikku. See sündis 27. jaanuaril 1944 paarikümne eesti lapse silme all. Olin õpetaja ning andsin eesti keele tundi Nevjanskis. See on linn Põhja-Uraalites. Sinna oli 1941. aasta suvel Eestist sõja jalust ära viidud orbude ja leidlaste kool-lastekodu. Ust jalaga lahti lükates tungisid klassiruumi nahkjopedes tšekistid, karvamüts (ušankad) kõrvuni peas. Ühel käerauad, teisel laskevalmis püstol käes. Ja viisid, püstol minu kuklas, kooli ühiselamu tuppa, kus mul kästi oma jope selga ning vattpüksid ja lubjavildid jalga ajada. Ja viidi mind 30kraadises Siberi pakases üle Nevjanski järvejää selle linna türmi. Lutikate ja täidega ning miilitsa poolt kinni nabitud vargapoistega pooleks vedelesin selles räpases kambris kaks päeva.

Edasi viis minu vangitee tollase NKVD samasse Sverdlovski sisevanglasse. Sealt aga ilma igasuguse kohtupidamise ja muude praeguse kriminaalõiguse n-ö tarbetute justiitsviguriteta kaheksaks aastaks vangilaagritesse. Pean siinjuures tunnistama, et ka minu vangipõlvele pani aluse reetmine. Minu kui küüditamisest millegipärast mahajäänu andis NKVDle üles mees, kes ise oli sõja tagalas Eesti korpusest deserteerununa kinni peetud. Sõjaaja seaduste järgi oleks teda oodanud mahalaskmine. Aga oma naha päästmiseks teatas H. T. uurijale, et teab üht eesti meest, oma kaaslinlast, kel õnnestus 1941. a juuniküüditamisest maha jääda ja kes nüüd on kuskil siin lähedal sõjatagalas. Sellest, mis minust edasi sai, saab loodetavasti lugeda mõnest raamatust.

Heino Noor, Represseeritu, Haapsalu aukodanik
_____________________
* Jacques Rossi „The Gulag handbook. A Historical Dictionary of Soviet Penitentiary Institutions” (London, 1987). Tõlge vene keelest – Heino Noor. „Spravotšnik po GULAGu” (Lk 138. Moskva, 1991).

** Kannatuste aastad 1940-1991. 2. raamat, lk 41-55. Peep Varju. Hukkamised Venemaa vangilaagrites. Sihtasutus Valge Raamat, Tallinn, 2012.
*** Käed üles! (vene k)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
Evy Laamann Kalbus
Evy Laamann Kalbus

Need Eesti mehed ja naised, kes Vabadussõjalaste ridades kõrge verehinnaga punase laviini vastu võideldes1918-1920 EESTI PINNA vabaks võitlesid, magavad kes kus kangelasund. Nende vaim hõljub selle sama mustamulla maa kohal, mida nende oma veri ohtralt niisutas. Eestimaa, su mehemeel, oled otsa saanud teel???Ärka üles, Isamaa, ja lükka endast need, kelle vanaisad keeldusid Vabadussõjas võitlemast )sõjas võib ju surma saada) ja kelle pojad ja pojapojad loobivad loobivad poriga neid, kes Vabaduse meie maale tõid. Heino Noore mõrvatud ema ja isa võtsid mõlemad osa Vabadussõjast, samuti ka minu isa ja ema. Hoia Jumal Eestit, meie kodumaad. Evy Laamann Kalbus

Peeter Pirn
Peeter Pirn

Õige!!!

üks hiidlastest, põlishiidlastest
üks hiidlastest, põlishiidlastest

Represseeritu.. valus on… põlise hiidlasena tunnetan kaasaja poliitikute väljaütlemistes valusat vanaks jäänud põliselanike represseerimist…valus on, väga valus on lugeda ridu, mis puudutavad meie pensionäride niigi napi pensini kärpimise võimaliku rakendamise teel saadud raha miljonites eurodes kasutamist mõnes muus kohas… valus on … kohe, kohe väga valus on… ja seni ei ole ma veel ühegi poliitiku suust kuulnud avaldust , kasvõi mõttevälgatust, et me Eesti rahvas on väärt kõiki Eestis väljaantud tunnustusmedaleis ja -ordeneid, oleme ju elujõulisena välja tulnud kõigist okupatsioonidest.

sende
sende
valus on… sügav kummardus Heino Noorele, kes olnu elava tunnistajana oskab tänapäeva tuua selle valu ja reeturlikkuse, mis meie väikest rahvast tabas. Olnu valu on tänapäeva noorele inimesele tunnetamatu ja osaliselt arusaamatugi, sest ta ei ole ise seda kogenud ja võõras on tema jaoks ka selline Isamaatunnetus, kodu ja vanemate armastus, isamaaline kasvatus, nagu see oli Heino Noore noorpõlves. Kas on tegemist irooniaga, võrreldes holokausti ja meie väikese rahva kannatusi, ma arvan, et ei, vaid tahtega väärtustada holokaust ja meie rahva kannatused võrdsetena, ka meie elasime üle holokausti ja see ei tohi rahva mälust kaduda, nii et leinapäevad peavad jääma…Vermed… Loe rohkem »
eakas naine
eakas naine

Küll on kole lugeda kommentaare. Pole enam ausaid ja eetilisi inimesi. Vene võim on meie rahva hulgas suure laastamisega hakkama saanud. Ei häbi ega au. Miski pole püha – ainult üleolev irve ja mõnitamine. Ei ole valitsusel häbi ega eetikat, kes hävitab kõik toetused ja abid vaestele ja väetitele. Kuhu me riik küll välja jõuab – ei taha ennustada ega mõelda.

P.
P.

arvan ka, et irooniaga.

mees
mees

“Nii jäägu seekordne juuniküüditamise mälestamine viimaseks. Minu poolt küll. Iseasi on juudi holokausti mälestuspäev, mis mõistagi peab jääma”
Huvitav, kas see on nüüd irooniaga kirjutatud, või arvab autor tõesti, et ainult ÜHE rahvakese kannatused on väärt meelespidamist ja teisi lihtsalt rohkem ei sobigi meenutada?

P.
P.

ainult rumal või idioot peab vapse reeturiteks. Heino Noore ees aga sügav kummardus.

ühinen
ühinen

ühinen eelnevaga – aga see küüditamine kestab edasi nii et silm ka ei pilgu

naine
naine

pisar tuleb silma….kuidas üks tubli poeg on suutnud hoida mälestusi emast…

j
j

Ega pole ilus üht hirmutegu teisega võrrelda. Ideoloogiliselt olid ka vapsid riigireeturid, Eesti Vabariigi reeturid.

Mati
Mati

Issand Jumal, millest sa inimene küll räägid? Kuidas nii saab?

wpDiscuz