Eestis käivitub töövõimereform, mille eesmärgiks on töövõimetute vähendamine. Töötukassa juurde luuakse 500 uut töökohta ametnikele, mis teeb haigusega töövõimetuks kvalifitseerumise raskemaks, kijutab Eugen Veges (pildil).
Hooldajate liidu arvates põhineb selline reformikava valedel alustel. „Püütakse jätta mulje, et tegemist on massiivse abiprogrammiga puuete ja terviseprobleemidega inimestele, et neid tööturule aidata, kuid tegelikkuses on tegemist hästi planeeritud ettevalmistusega, et suunata tulevikus märkimisväärne osa riigi sotsiaalkulutustest töötukassasse, mida täidavad igakuiste kohustuslike töötuskindlustusmaksetega Eesti töövõtjad,” märkis liit. Maksukoormus ähvardab 2021. aastaks kasvada ligi 40 miljoni euroni aastas (EPL).
Nagu Eestile kombeks panustame probleemidega võitlemiseks metoodilisi võtteid, mis näitab seda, et kummardame (indeksitel põhinevat) näilisust, reaalsuse ees pigistame aga silma kinni.
Rahvaloenduse andmetel on meie meestel tervena elatud aastaid 52, naistel 57. Näitaja pole suurem asi, seetõttu lubaski Eesti valitsus tõsta meestel selle 2016. aastaks 57,1 eluaastale, naistel 62 eluaastale. Lubadus täidetakse, kuna indeksi parandamiseks piisab metoodilistest muudatustest.
2012. aasta alguses oli meil 90 100 töövõimetuspensionäri. Aastane kasv oli 7500. OECD riikide seas (34 riiki) on kasv kiiremaid. Probleem laheneb töövõimetuks kvalifitseerumise nõuete karmistamisega.
Haigusraha vähendamine (9. haiguspäevale nihutamine) langetas registreeritud haigusjuhtumite arvu, nõuete karmistamine kahandab puudega inimeste arvu.
Näiliselt muutume tervemaks, tegelikkuses muudatusi ei toimu.
Pole mingi ime, et riigijuhtide aastapäevadele pühendatud sõnavõtte saadab rahulolematute nurin. Kui tugineda eluvõõrastele näitajatele, siis jutt jääb mõistetamatuks. Indeksite keeles paistame ühed, tegelikus elus teised. Näilisus ja reaalsus pole vennad.
Eugen Veges, majandusarvestuse ja rahanduse magister
