Aivar Õepa: Europarlamenti üllatusteta

Ajakirjanik Aivar Õepa (pildil) kirjutab, et seekordsed europarlamendi valimised möödusid Eestis suuremate üllatusteta ning ka tulemus oli prognoositav.

Seekordsed europarlamendi valimised möödusid Eestis suuremate üllatusteta ning ka tulemus oli prognoositav. Väiksemat sorti üllatusteks võib pidada Yana Toomi suuremat häältesaaki kui Edgar Savisaarel ja keskeltläbi loidu osavõttu valimistest, kuid sellega asi piirdubki.

Üldjoontes läks nii, nagu ette arvata võis: kõik neli riigikogus esindatud erakonda said esindatuse ka Euroopa Parlamendis ning väiksemad parteid, protestiliikumised ja üksiküritajad jäid ukse taha, välja arvatud Indrek Tarand, aga ka see polnud kes teab mis üllatus.

Andrus Ansipi kevadine manööver õnnestus üle ootuste hästi. Oli juba tükk aega näha, et valitsusjuhiks olekust on Ansip tüdinenud ning tahab jõuda järgmisele tasemele, Euroopa Komisjoni.

Reformierakonna võit järgmistel riigikogu valimistel tundub hiljutiste arvamusküsitluste põhjal kahtlane; pole kindel, et partei jääb peaministriparteiks või et üldse valitsusse pääseb. Mis omakorda tähendab, et pärast järgmisi valimisi tuleks Ansipil võib–olla leppida Eesti parlamendi liikme kohaga, mis mehe ambitsioonidele üsna ilmselt ei vasta.

Seega tuli Ansipil tingimata osaleda praegustel europarlamendi valimistel ja astuda tagasi valitsusjuhi kohalt, mis andis valijale selge signaali, et tal on kindel soov ja tahtmine Brüsselisse minna. Et üsna valjemini on kostnud hääli, et ka komisjoni liikmeil võiks olla valimistel saadud mandaat, tuli Ansipil see saada, olemaks tõsiseltvõetav voliniku kandidaat.

Õnnestunud peaministrivahetus tõstis ka Reformierakonna üldist reitingut valija silmis. Selle muutuse mõju kestis äsja lõppenud europarlamendi valimisteni ja mine tea, ehk kestab ka järgmiste riigikogu valimisteni. Siit Savisaarele idee: võiks kaaluda enne riigikogu valimisi Tallinna linnapea kohalt taandumist, noh, ütleme, Priit Toobali kasuks.

Selle asemel, et iga kord europarlamendi või Eesti parlamendi valimistel deklareerida, et „mina sinna Brüsselisse/Toompeale ei lähe”, öelda hoopis vastupidist. Äkki häältesaak paraneb, äkki tulevad teda siis valima ka mõned põhimõttelised vastased?

Ka praegu on raske öelda, kui palju Ansipi valijaid hääletas tema poolt sellepärast, et ta on kõige õigem mees Brüsselis Eestit esindama, ja kui palju hoopis sellepärast, et teda Eestist minema saata.

Euroopa Parlamendi valimised Eestis ei üllatanud sellegi poolest, et me ei valinud end esindama avalikke euroskeptikuid. Võib–olla Yana Toom annab skeptiku mõõdu välja, aga teised kindlasti mitte. Korra oleme seda trikki juba teinud, kui NSVL rahvasaadikute kongressile läks toonast Eesti NSVd esindama inimesi, kel mõlkus keelel ja meelel hoopis suurriigi lagundamine. Arvan siiski, et NSVL oleks lagunenud selletagi, samuti et kui Euroopa Liit kunagi laguneb, siis sellest üsnagi olenemata, kas Jean–Marie Le Pen, Perussuomalaiset ja Svenskdemokraterna on europarlamendis või mitte.

Kui kriitiline mass valijaid ikka tahab mõne riigi väljumist Euroopa Liidust, küll siis euroskeptikud kodustel valimistel võidavad. Seni kuni aga ELi kuulutakse, las esindavad riiki Euroopa Parlamendis ikka need, kes seda ühendust paremaks muuta, mitte lõhkuda tahavad.

Veel üks äsjalõppenud valimisi iseloomustanud joon on see, et poliitikud (ja reklaamimehed) peavad keskmist valijat ikka väga lolliks. Jätkus sama tendents mis viimastel kohalikel valimistelgi. Miskipärast on juhtivad parteid enamasti seisukohal, et valija ei suuda vastu võtta pikemat sõnumit kui ühesõnalist, sõna aga ei tohi olla üle kuue tähe pikk ja peab lõppema hüüumärgiga.

Samuti tuleb valijalt eeldada must-valget maailmapilti, talle tuleb presenteerida meie–nemad–vastuseisu. Ansip võrdub Brüsseli, Savisaar võrdub Moskvaga. Primitiivsemaks vist enam minna ei saagi, või äkki ikka saab. Järgmised riigikogu valimised näitavad. Selge on, et reklaamimehed kirjutavad suure osa Ansipi häältesaagist just Eesti peamiste ajalehtede esikülgedel avaldatud must–valge vastandava reklaami arvele ja saavad vaid innustust ka edaspidi poliitikule veel labasemate ideede müügiks. Pakun ka omalt poolt idee: järgmistel valimistel värvige oma kandidaat valgeks ja vastane mustaks ning kirjutage esimese juurde „Hea!”, teise juurde „Paha!”. Kui idee käiku läheb, tahaks autoritasu kah.

Ega ma tegelikult jalgratast leiuta. Valimiste hea tava valvurid, lugupeetud inimesed mitmelt elualalt, on sellele keskmise valija lolliks pidamisele ning kogu kampaania äärmuseni lihtsustamisele korduvalt tähelepanu juhtinud. Pole aga näha, et poliitikuid endid see häiriks. Arvata võib, et tegelikult on lollidele mõeldud kampaaniad osalt ka põhjus, miks valimistest osavõtt kord–korralt aina kasinamaks jääb. Kuidas valida inimest, kes laternaposti otsast plakatilt kuuetähelise sõjahüüu saatel kallale tungida ähvardab.

Aivar Õepa, ajakirjanik