Maidanlased: tarmukus võidab

Reedel lõppes viie ukrainlase kahe nädala pikkune taastusravi Haapsalus. Laupäeval oldi veel Tallinnas ja pühapäeval lendavad Maidanil haavata saanud tagasi kodumaale. Andrij Hruslay, Oleksii Renkas ja Denis Strashnyi andsid intervjuu Lääne Elule.
Mida loodate koju jõudes eest leida?

Denis Strashnyi: Ootus on sõita koju, sinna, kus on meie lähedased, kus on kõik meile omane, kuid kus keeb nagu katlas. Ootus on jõuda riiki, mida ehitatakse üles, mida alles formeeritakse.

Kahjuks pole praegu just kerge aeg, kuid kui see on saabunud, tuleb meil midagi ette võtta, kaasa lüüa. Soov on saada tagasi oma roopasse ja teha seda, mida peab tegema – ehitada oma tulevikku. Niisama istuda me ei saa, ei või, sest nooruses on jõud.
Hirmu pole?

Oleksii Renkas: Hirm selle ees, et Ukraina on nii palju muutunud? Ei! Ei ole. Oleme veendunud, et kõik on kodus nii, nagu ta meist jäi, kuid tegelikult on kõik ilmselt veel paremgi.
Sellest, mida Venemaa Ukrainas teeb, ollakse Eestis ärevil.

Denis: See, mis peab juhtuma, see ka juhtub. Tulevikku pole vaja karta. Tuleb karta passiivset suhtumist tulevikku. Kui inimesed Maidanil oleksid kartnud, poleks mitte midagi toimunud. Aga inimesed andsid endale selgelt aru, mida nad peavad tegema, ja nad tegidki. See andis meile võimaluse või- ta. Kui meil oleks olnud hirm, oleks kõik kokku varisenud.

Mina olen hoopis mures, et ma olen siin liiga pikalt puhanud. (Naeravad) >br/>
Kuidas Ukraina edasi areneb? Varsti on teil presidendivalimised. Kui ühtsed on Maidani inimesed praegu?

Denis: Me oleme kuu aega Eestis olnud ja enne seda olime nädalakest kolm [Ukrainas] haiglas. Seega seda, milline on Maidani rahva meelsus praegu, on mul raske hinnata.

Kahjuks on Ukrainas rahvas ja võim alati eri leeris olnud. Nii on ka praegu, et pole kandidaati, kelle kohta võiksime öelda, et see on meie inimene. Arvan, et õigem oleks panna kõigile kandidaatidele ühtsed tingimused, et kui saad presidendiks, teed seda, seda ja seda. Programmi peaks seadma rahvas.
Mis saab kolmest idapoolsest Ukraina oblastist?

Oleksii: Mingi 150inimeseline jõuk, kes vallutab riigiasutuse, ei väljenda vähimalgi määral rahva tahtmist. See pole ju Maidan, kus oli tuhandeid inimesi. Meie sisenesime riigiasutustesse korralikult, ei lõhkunud, ei peksnud ega lammutanud midagi.

Donetskis on kõik teisiti. Sealsed asutused vallutati, tassiti tühjaks ja peksti rusudeks.

Denis: Usun, et Krimm tuleb üsna varsti [Ukraina koosseisu] tagasi. Ja oblastite pärast ma eriti ei muretse, sest Ukraina oli Ukraina ja jääb ka oma territooriumilt selleks. Kui keegi arvab, et ta võib 21. sajandil hakata piire muutma, siis teda karistatakse selle eest karmilt.

Muidugi meie suur vend [Venemaa] laguneb tükkideks, sest ta mädaneb seestpoolt. Aga las ta mädaneb, meie seisame enda eest. See on meie territoorium, need on meie inimesed.

Ma tean paljusid toredaid inimesi Krimmist, samuti Donetskist, Luganskist, Harkovist. Muuseas, Harkov oli üldse Ukraina esimene pealinn. See on meie territoorium. Keegi ei kavatse seda ära anda. Me oleme seal kogu aeg olnud. See, kes tuleb mõõgaga, selle läbi ka kannatab. >br/>
Mis teiega Maidanil juh-tus?

Oleksii: 18. veebruaril Maidanil sain kuuli käelabasse, kondid purunesid. Kui ma Eestisse tulin, ei liikunud mul näpud, aga Eesti arstid on mind nii korralikult lappinud, et käsi liigub praegu normaalselt.

Andrij: Mina sain haavata 20. veebruaril. Siis, kui snaiprid tapsid inimesi. Tassisime sõpradega haavatuid ja surnuid varju. Ühe kilbi taga lebas poisike. Jooksin teda päästma. Silmanurgast nägin, et granaat. Polnud enam pääsu, see plahvatas jala kõrval. Killud purustasid jala. Tulin karkudega siia, kuid siit lahkun juba omal jalal.

Denis: Oleksiil on jalas kuus polti ja metallkarkass.

Olen operaator, dokumentalist. Filmisime iga päev Maidanil. 18. veebruaril, kui toimus Maidani puhastamine meeleavaldajaist, olin kaameraga tulejoonel Institutskaja tänaval, seal, kus tegutses miilits. Mul oli vaja selgust saada, kui palju neid seal on ja milliste meetoditega rahvast laiali pekstakse. Nägin, kuidas mind tulistati, mul on ka kaader hetkest, mil kuul mind puusa tabas. Jätkasin valule vaatamata veel veerand tundi filmimist. Ametiühingute maja polnud miilitsad veel vallutanud ja mind viidi sinna varjule. Seal õmmeldi haav kinni, kuid kuul jäi sisse. Pärast olin veel õhtuni võttel. Alles nädala pärast saadeti mind minema.

Eestisse tulin karkudega, kuid praegu saan liikuda juba ilma valuta.

Intervjuud saab täispikkuses lugeda 12. aprilli Lääne Elu paberlehest