Arborist Heiki Hanso: Sandistatud puud

Vaatamata meie kodumaa puurohkusele, ei tohiks nendega siiski mõtlematult ja moraalitundeta tegutseda. Puu on väärtuslik organism- metsas elagu nad oma elu, aga avalikus ruumis peavad nad olema eelkõige turvalised ning meie elukeskonda kaunistavad ja rikastavad elemendid, kirjutab MTÜ Arboristide Koda esimees Heiki Hanso.

Sageli avastavad inimesed ühtäkki, et puu nende õuel on kasvanud liiga suureks, ja lõikavad tal ladva või kogu võra maha. See on aga puu elu enim kahjustav ja jõhkraim “hooldusvõte”.

Kõikjal meie aedades, tänavatel ja haljasaladel näeb oskamatult lõigatud inetuid puid: tihedat vesivõsude võsa kandvaid jämedaid poste, oksaköntidega tulpasid jne. Tundub, et ladva või kogu võra eemaldamine, samuti suurte okste lõikamine juhuslikust kohast ja suvaliselt kõrguselt on üks levinumaid “hooldusvõtteid”. Sellist tegevust nimetatakse köndistamiseks (ka latvamiseks, tulbastamiseks).

Põhilised vead, mida inimesed teevad puude hooldusel ja lõikamisel:

• Liigi ja koha valik istutamisel;
• Latvamine ehk köndistamine;
• Okste lõikamine valede võtetega;
• Puude hooldamata jätmine.

Põhiline köndistamise põhjus on vajadus vähendada puu mõõtmeid, kuna ta on hakanud segama vaadet, varjab valguse või on kasvanud liinidesse. Vahel kardetakse, et puu on oma suuruse tõttu muutunud ohtlikuks ja võib murdudes suurt kahju tekitada. Üks köndistamise põhjus on kindlasti seegi, et kuna puu kasvab aeglaselt, on inimestel kahju suurt puud maha võtta, ja nii püütakse teda väiksemaks teha.

Köndistamine ei ole aga mitte kuidagi mõistlik viis probleem lahendada. Samuti ei vähenda see puu ohtlikkust, pikemas perspektiivis oht pigem suureneb. Arenenud arborikultuuriga riikides (USA, Inglismaa, Holland jne) peetakse sellist jõhkrat puu kohtlemist väga taunitavaks. Köntimise iroonia seisnebki selles, et puude ohutumaks muutmise asemel muudame nad hoopiski ohtlikumaks.

Köndistamise kurvad tagajärjed

• Puu jääb nälga

Köndistamisel eemaldatakse sageli 50-100% puu lehtikandvast võrast. Kuna lehestik toodab puule vajalikke toitaineid, jääb puu lihtsalt nälga. Nälga jäänud juured hakkavad surema.

Kui ränk lõikus tehakse varem, kui puu on jõudnud varuda vajaliku energiavaru ja talletada toitaineid – kevadel või varasuvel, kurnab ettevõtmine puud sedavõrd, et ta võib samal aastal isegi kuivada.

• Vastuvõtlik kahjustajatele

Suurte lõikehaavadega, nõrgestatud ja stressis puu on väga vastuvõtlik haigustele ja kahjuritele. Tal ei ole enam piisavalt energiat, et käivitada loomulikke kaitsemehhanisme. Haava tõttu tekkinud ja lendunud spetsiifi­lised keemilised ühendid meelitavad ligi kahjurputukaid.

Eriti halvasti taluvad tulbastamist kask, vaher, saar ja hobukastan, mis lähevad suurtest lõikehaavadest kergesti mädanema.
Vale lõige põhjustab mädanikku

Väga oluline on oksi õigesti eemaldada. Korrektne lõige tehakse oksakrae pealt ja võimalikult risti, et lõikepind jääks minimaalne. Selliselt tehtud lõike suudab puu iga-aastase juurdekasvuga kapseldada ehk kokku kasvatada. Seda muidugi juhul, kui puu on piisavalt elujõuline ja lõikehaav ei ole üüratult suur.

Kui oks lõigata ära aga tüvest liiga kaugelt, siis puidurakud, mis ei saa enam puu elutegevuses osaleda, hukkuvad ja hakkavad mädanema. Mädanik levib oksaköndist tüvve ja nõrgestab kogu puu struktuuri.

• Päikesepõletus ohustab koort

Võra valimistel okstel on tuhandeid lehti, mis kaitsevad puud päikesekuumuse eest. Nende kadumise tõttu saavad koorealused rakud põletada ja koor hakkab pragunema, mõned allesjäänud oksad võivad põletuse tõttu isegi kuivada.
Vesivõsudest kasvavad murdumisohtlikud oksad

Tõsine tagasilõikus käivitab puul ellujäämismehhanismi, mis avaldub ohtras vesivõsude tekkes: puul on vaja kiiresti kasvatada uued oksad, et asendada kaotatud lehepind.

Vesivõsud hakkavad vohama pinna­pealsetest uinuvatest pungadest, nad ei lukustu tüvve ja on nõrgalt kinni­tunud. Oksad, mis ei ole kasvanud loomulikult koos puuga, murduvad suuremaks saades kergesti.

Köntimise iroonia seisneb selles, et puu ohutumaks muutmise asemel see hoopis suurendab puu ohtlikkust.

• Puu muutub inetuks

Puu looduspärane välimus on kaunis ja ainulaadne. Võra kujuneb nii, et lehed saaksid võimalikult palju päikesevalgust. Kui eemaldada kogu võra, jääb järele vaid kole könt. Puule iseloomulik ilu on hävitatud.
Suurtele lõigetele kasvatavad paljud liigid peenikese vesivõsude võsa, järsk üleminek jämedalt tüvelt või suurtelt oksaköntidelt peenikestele okstele on näotu. Mõni liik, näiteks vaher, kasvatab ära lõigatud ladva asemele aga vaid mõne üksiku pika võrse. Eriti riivavad sellised rikutud võrad silma talvel. Lehtpuud on Eesti kliimas raagus umbes 7 kuud.

• Hooldus on kulukas

Köndistatud puu edaspidine hooldus on kulurohke tegevus. Juba mõne aja pärast tuleb uued võsud kontrolli alla saada: neid tuleb harvendada ja eemaldada tuulemurrud. Eriti tihedad “luuad” kasvatavad pärast ladva mahavõtmist kontide otsa pappel, pärn ja paju. Selliste oksapuhmaste hõrendamiseks tuleb paari aasta pärast palju vaeva näha.

Mida siis teha liiga suure puuga?

Miski siin ilmas ei ole igavene ja see käib ka puude kohta. Puu istutamine nõuab põhjalikku planeerimist ja ettemõtlemist. Valed valikud võivad tulevikus kaasa tuua palju ebameeldivusi, milleks ühe suure puu mõõtmete vähendamine või puu eemaldamine kahtlemata on.

Enne, kui istutate puu, uurige välja selle liigi omadused: kõrgus, laius, juurestiku eripära. Seejärel vaadake, kas ta soovitud kohta üldse sobib kasvama: lai puu ei kõlba kitsaste majade vahele, kõrge puu elektriliinide alla jne.

Väga oluline on arvestada liigi kasvunõuetega: millist niiskusrežiimi ja mulda ta armastab, kui palju vajab valgust ja talub varju. Näiteks vaher ei kasva liiva sees, vaid tahab viljakat huumusrikast mulda; hobukastan ei armasta niisket, näiteks jõeäärset pinnast jne. On vana tuntud tõde: iga liik tuleb istutada talle sobivasse kasvukohta. Selle kohta leiab palju teavet raamatutest ja internetist.

Et vältida köndistamist, tuleb puud algusest peale õigesti kasvatada ehk siis istutada õigesse kohta ja kujundada esimesel 25 eluaastal tema võra. Noore puu oksad on peenikesed ja tekkinud lõikehaavad väikesed.

Kui tugeva tervisega puu on kasvanud liiga suureks, on võimalik vähendada tema krooni kõrgust ja laiust, säilitades samas tema loomulikku kuju. Kõiki oksi saab lõigata sobiva külgoksani, mis väldib terve oksa suretamist.

Rusikareegel on: oksa tagasilõikamisel sobiva külgoksani võiks viimase diameeter olla 1/3 lõigatava haru või oksa läbimõõdust. Nii jääb oksale piisavalt lehepinda. Puu võra ei tohiks kunagi vähendada rohkem kui neljandiku võrra. Kui see pole võimalik, on õigem puu täielikult maha võtta ja istutada asemele liigid, mis ei kasvagi liiga suureks.

Eestis, kus linnapuud on olnud praktiliselt hooldamata, on mõnikord parim lahendus vana puu langetada ja asendada noorega, mille eest hakatakse algusest peale õigesti hoolitsema.

Heiki Hanso, MTÜ Arboristide Koda esimees