Tiit Madisson esitleb täna mälestusteraamatut „Minu võitlus”

Tiit Madisson kirjutas mälestusteraamatu „Minu võitlus”. Madisson poleks Madisson, kui ta ei püüaks ärritada ega end vastandada.
Kolm viimast aastat Hispaanias elanud Madisson tuleb sel nädalal Eestisse käima, kolmapäeval esitleb raamatut Tallinnas, laupäeval lubas ta ka Lihulas ära käia.

Tiit Madisson, mälestusteraamatu lugemise järel jäi mulle mulje, et Lihula vallavanemaks olemise aeg oli Te elus üks tegusamaid ja õnnelikumaid.

Lihula aega pean kõige meelepärasemaks, mitte ainult vallavanema perioodi. Läänemaal on inimesed üldse teistmoodi kui näiteks Pärnus, nad on idealistlikumad, aga lihtsamad. Ime küll, kuid mul ei tekkinud Läänemaal probleeme isegi ametnikega. Tundsime end kasulikuna ja saime end teostada.

Kas sain õigesti aru, et 1992. aasta riigikogu valimistel loobusite ise kõrgest kohast ERSP nimekirjas ja valisite nimekirja viimase positsiooni? Teisisõnu, Te hindasite oma populaarsust üle ega pääsenud riigikokku?

Millest te välja lugesite, et ma hindasin oma populaarsust üle? Kui mul oleks olnud kindel plaan riigikokku pääseda, poleks ma kindlasti läinud libedale jääle, jäädes lootma, et saan täis vajaliku mandaadi. Ma pean ennast teoinimeseks. Nagu raamatus kirjutasin, oli mul juba Eesti Kongressi ajal keeruline tunde koosolekuil istuda ja dokumente treida. Veel hullem oleks olnud riigikogu saalis haigutust tagasi hoida. Lasksin ennast panna nimekirja lõppu, et mulle antud hääled läheksid parteile. Suurt himu mul tol ajal riigikokku minna ei olnud, sest loodavas riigis olnuks ka teisi vastutusrikkaid kohti. Lootsin end teostada riigiametis, kuid nagu kirjutasin, olid ERSP nn väikesel juhatusel omad plaanid valitsemiseks: loobumine partei eesmärkidest, esmajoones desovetiseerimisest, mille „vilju” me nüüd maitseme.

Desovetiseerimise all pean silmas, et okupatsioonirežiimi käealused kommunistid (kutselised parteitöötajad ENSV juhtkaadritest kuni partorgideni) oleks tulnud vähemalt kümneks aastaks jätta poliitikas osalemisest kõrvale. Kas see oleks olnud ebainimlik?

Te vihjate korduvalt, et kaitsepolitsei endine juht Jüri Pihl on ajanud ebaeetilist äri.

Pihl tegutses Ida–Virumaal Venemaalt ebaausalt sisse toodud metallikaubanduse „turvamisel”, sest Eesti Rahvuslaste Keskliit üritas seda takistada. Pihl püüdis oma hea tuttava Ida–Viru prefekti Helmut „Papa” Paabo „äri” tegutsemist katta. Raamatus on see asi minu arvates väga selgelt lahti mõtestatud. Ma olen konkreetselt kirja pannud, kuidas tänu Pihlile kõrvaldati keskkriminaalpolitsei poolt algatatud toimiku „Setud” materjalid, mis otseselt viitasid Paabo tegevusele.

Kirjeldate, kuidas noore mehena rajasite pere ja oskasite leida tasuvat tööd, aga Te ei ütle, miks hakkasite tegelema „riigivastase” tegevusega. Mis oli see motiiv, mis sundis Teid tegelema Samizdatiga ja otsima kontakte dissidentidega?

Nõukogude režiim oli ebaõiglane, mul oli vähemalt 25aastaselt selge, et ma ei soovi olla kommunistide lojaalne tööori, teha nägu, et NLKP võim mulle meeldib. Seetõttu hakkasingi punavõimule vastu, nagu hakati vastu 1918. aastal Narva all, 1941. aastal Suvesõjas, 1944. aastatel Narva rindel või järgmistel aastatel Eesti metsades. Lihtsalt aeg oli teine, tegutseda tuli tõe levitamisel, mitte enam relvaga, nagu varem.

Kas nüüd, kui elate Hispaanias, olete õnnelik?

Hispaania ühiskond on solidaarne. Meile sobib selline ühiskond ja me tunneme end siin hästi. Kui hinges on rahu, siis olevat inimene õnnelik, on keegi kirjutanud. Järelikult oleme siin õnnelikud. Pealegi saame kahekesi siin minu pensioniga hakkama, Eestis oleksime virelnud.