Haapsalus valitsevad Kesk- ja Reformierakond katsetavad uut valitsemisviisi: linnale kuuluvate asutuste nõukogudest on kõrvale heidetud kõik opositsiooni jäänud poliitikud.
Ühelt poolt paistab – see on üks inetu, kättemaksumaiguline tegu. Teisalt on valitsusliidul õigus võtta kogu vastutus enda peale. See kõlaks hästi ja oleks aktsepteeritav, kui seda vastutust ikka oleks. Tegelikult ei vastuta mitte keegi valede otsuste eest, vähemalt siiamaani küll mitte. Kui pole opositsiooni, ei pruugi valed otsused või nõukogude küündimatus avalikuks saadagi, sest kõik on ühes paadis ja peavad kokku hoidma, et mitte põhja vajuda.
Imekspandav on seejuures volikogu esimehe Jaanus Karilaiu vallandunud aktiivsus Läänemaal. Pärast seda, kui ta pealtnäha täiesti arusaamatul põhjusel jättis maha Nõmme linnaosavanema asetäitja (küllap päris hästi tasustatud) koha, lendab temalt igal vähegi päevakajalisel teemal avaldusi ja ettepanekuid meediasse, valitsusse ja parlamenti.
Poliitiku on ilmselt käima lükanud parlamendivalimised tuleva aasta märtsis. Kahel eelmisel korral jäi Karilaid parlamendi ukse taha. 2007 sai ta Lääne-Eestis 590 häält. Järgmine kord oli ta juba oma nimekirjas teine mees – 2011 jäi ta 2566 : 1416 alla vaid Kalle Laanetile, kes tol ajal kandideeris veel Keskerakonna nimekirjas, kuigi oli parlamendis juba n-ö aknaalune ehk vaba mees.
Kolm on kohtu seadus. Neljandat korda parlamendi ukse taha jäämine on suurte ambitsioonidega elukutselisele poliitikule niisama hull asi kui surm. Nii et võidelda tuleb elu eest.
ehk seda rähklemist elu eest saame varsti kõikide erakondade kandidaatide puhul näha…