8

Aidi Vallik: Algul käiakse, siis minnakse

Andrus Karnau

Andrus Karnau

andrus.karnau@le.ee

Olen väga sageli sattunud sõitma pühapäevaõhtuti Haapsalu poole, koju. Tavaliselt nii kella kaheksa paiku õhtul. Õhtune maantee, nagu ikka. Ainult et aasta–aastalt täitub sel kellaajal vastassuund üha rohkemate sõiduautodega, enamik neis istujaist arvatavasti teel Tallinna, nädalaks tööle. 2008. aastal oli neid mõnevõrra vähem, nüüd viimase paari aasta jooksul on õhtune vastutulev liiklusvoog peaaegu katkematu. Töö, mis toidab ja ära elatab, on väga paljudel mujal. Tallinnas, Harjumaal… või pealinnast laevasõidu võrra kaugemal.

Olen juba ammu mõtisklenud: kui paljud neist pühapäevaõhtuti vastusõitvaist juhtidest oma sõidust loobuvad, kui mitu neist sätibki lõpuks end päriselt elama Tallinna? Kas koos perega?

Nende inimeste valik on mõistetav. Töö ja isikliku elu ühitamisel on kiirus, operatiivsus ja kättesaadavus tähtsad. Kõigepealt on teises linnas töö, seal kujunevad välja uued suhtlusvõrgustikud, teiseneb isiklik elu, ja kohusetundlik inimene otsustab ühel hetkel järele tuua ka oma pere. Et ei peaks esmaspäevast reedeni kaasast ja lastest eemal olema.

Teine ja mitte vähem tähtis põhjus on ühiskondlike teenuste järkjärguline halvenemine maapiirkondades. Ka Läänemaal. Olukord, kus alevikus või lausa terves vallas ei ole näiteks sidejaoskonda, sularahaautomaati, arstiabivõimalust, korravalveteenistust või isegi poodi, teeb kohapealsete inimeste argielu talumatult keeruliseks. Aga keeruliseks ära ise oma elu ela, ütlevad juba klassikud.

Nii algul käiakse, siis minnakse. Maa– ja väikelinnaelus on iga lahkuv perekond kaotus: vähenevad maksutulud, vähenevad kaubanduse, teenuste ja kultuuri tarbijad, kohalik väikeettevõtlus ja kodanikuliikumine. See on veerev lumepall, mida püüavad kohalike omavalitsuste nupumehed iga hinnaga peatada, aga paraku pole see nende võimuses. Pole tegelikult kunagi olnudki.

Seda lumepalli veeretavad riigi tasandil tehtud ja jäärapäise järjekindlusega edasi tehtavad vead. Otsused, mis seavad eesmärgiks ühiskondlike teenuste tsentraliseerimise „tõmbekeskustesse” või suurtesse ühendstruktuuridesse, kust allapoole tulevad vaid käsulauad, reeglid, karistused. Jah… ja tivolisarnased mitmetasandilised liiklussõlmed keset verest tühjaks jooksvat maamaastikku. Riigikogu liige Neeme Suur on võrrelnud väga tabavalt uut riigistruktuuri teravikule pööratud püramiidiga, mida allpool on väga vähe ja ülalpool väga palju. Mulle tundub ilmne, et selline konstruktsioon ei püsi pikalt püsti.

Omaette saavutus on muidugi see, kuidas õnnestus kapitaalselt ääremaastada ka Läänemaa, mis paljude teiste Eesti maakondadega võrreldes on Tallinnale suhteliselt lähedal. Ma olen siiani veendunud, et selle protsessi kõige esimene samm oli Läänemaa jäämine ainsaks raudteeühenduseta maakonnaks Eestis, millele järgnes kohe ka rongitransporti kasutavate ettevõtete kadumine või mujale viimine koos töökohtade kaoga… ja mille järje järje järjeks on praegu needsamad reede– ja pühapäevaõhtused autokolonnid Haapsalu–Tallinna maanteel.

Nüüd ma tean, et viimase kahe aasta jooksul on neist kolonnidest kadunud 933 inimest, kes otsustasid sõitmise lõpetada ja ära kolida. See tähendab, et iga pühapäevaõhtu viib Läänemaalt päriselt ära umbes kaks sõiduautotäit inimesi. Kolonnid aga ei kahane, vaid kasvavad. Äraminejate asemele astuvad rattasse järgmised: algul käijad, siis juba uued minejad.

Kui Läänemaal õnnestub tagasi võidelda oma raudtee, mille kilomeetreid hakkavad mõõtma juba telepildist tuttavad „porgandid” rohkem kui sajakilomeetrise tunnikiirusega, kas see midagi päästaks? Või kui palju see päästaks? Kas see kaaluks üles maapiirkondadest kadunud (riigi–) teenused ja ühiskondlikud hüved, kui ühendus pealinnaga oleks kiire, tihe ja igapäevane?

See võimalus on. Kui inimesed jäävad või isegi tagasi või juurde tulevad. Sest teenused tulevad inimeste kannul. Ja kujunev kodanikuühiskond arvatavasti siiski ei jää ootama, millal see tipule toetatud püramiidikolakas ümber käib.

Aidi Vallik
Aidi Vallik,
kirjanik

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
vello
vello

Kuskohast algab raudtee seal lopeb moistus…

läänlane
läänlane

No ei käiks need inimesed rongiga oma suvekodudes, kattub selline liiklusvoog ikka enamuses nii Hiiumaa kui Saaremaa praamide maabumisaegadega.
Rongiliiklusega ei ole siin küll mingit pistmist.
Kõne all on ju superrong – ehk siis välumisega Haapsalust, saabumisega Tallinna. Muul juhul pole asjal üldse mingit pointi. Raudteeäärsed asulad, mis ennevanasti rongiliiklust toitsid, on tänaseks aktiivsed töölkäijad Tallinna suunal kaotanud ja seda mitte rongiliikluse puudumise tõttu vaid kohaliku ettevõtluse hääbumise tõttu.

eha
eha

Mina olen arvanud, et need autokolonnid seepärast, et nädalavahetuse nn. suvitajad siirduvad tagasi pealinna oma päriskoju ja esmaspäevast jälle tööle…

Sass
Sass

Ära sina arva midagi, sa ei ole arvamusliider:)
Muide, midagi kummalist on ka selles loos, 933 inimest otsustas sõitmise lõpetada, aga sõitjaid tuleb üha juurde?

Ott
Ott

Mis seal imelikku on? Need 933 kasutavad nüüd Tlna tasuta transporti. Ja veel suurem hulk tahab kasutama hakata.

Sass
Sass

Vat on ikka uurimustöö ja järeldus ka kohe takkapihta:)

anton
anton

Küll heaolu kasvuga tekib inimestel võimalus jälle maal elada.

Andres Raid
Andres Raid

Nõukogude Liidu üheks eripäraks oli tegelikkuse ja suurte ja väiksemate partorgide nägemuse totaalne lahkuminek – kõikvõimalikel kongressidel raporteeriti kohalviibijate maruliste ja kestvate kiiduavalduste saatel edusammudest, mis rahvani polnud jõudnud isegi teadvuse tasemel, käegakatsutavatest ja silmanähtavatest tunnistustest rääkimata.

Hämmastav, et see stiil jätkub, ja ega seal erilist imet polegi otsige sirgema rühiga inimest kui see, kes äsja püksid täis tegi, või kui kloaagi nivoo ulatub alahuuleni, siis pole ju tõesti mingit võimalust ega põhjust nina norgu lasta.

wpDiscuz