Olen haapsallane ja suviti vormsilane, kelle haridustee tol ajal Haapsalu I keskkooli nime kandnud õppeasutuses jäi eelmise sajandi viiekümnendaisse aastatesse.
Meie armas, nüüd uue kauni hingamise saanud koolimaja oli Wiedemanni tänava hoone. Olen õnnelik ema, kes võib minna kooli juubeliüritustele, saatjaks kaks koolivenda omast perest, üks 63. ja teine 74. lennust. Mis sest, et nende õpinguaastad möödusid Kuuse tänava koolimajas.
Olles veel värskelt 21. detsembri pidustuste mõju all, tundes seda pitsitust kurgus, kui kanti sisse kooli lipud, ja meenutades kõiki neid säravaid silmi, nii noori kui ka vanu, kes täitsid ühise perena tuubil täis kultuurimaja, tegi mind ärevaks ja pani seda kirja kirjutama üks lõik praeguse, vastloodud Läänemaa ühisgümnaasiumi direktori tervituskõnest.
Küsimus oli selles, kas jäädvustada Läänemaal hariduse omandanud koolilõpetajate lennud uue nimega koolis number ühest või jätkata vanast reast.
Siin saab olla ainult üks vastus! Jätkata tuleb sealt, kus eelmised numbrid lõppesid. Mis sellest, et kooli nimi on muutunud, see ei ole esimene kord. Mis sellest, et õppetöö on jälle Wiedemanni tänaval.
Arvan, et vastupidi toimimine ei oleks kõigi eelmiste Läänemaal hariduse omandanute vastu aus. Me oleme ju veel olemas. Isegi meie, üle 70aastased ja veel vanemad. Aus ei oleks see ka Kuuse tänaval kooli lõpetanud põlvkonna suhtes. See oleks vägivaldne järjepidevuse katkestamine. Ei hakka me ju oma kalli Eesti vabariigi vanust ka 1991. aastast arvutama.
Armsad otsustajad praeguses Läänemaa ühisgümnaasiumis ja Haapsalu hariduselu juhid, ärge visake meid kõiki ajaloo prügikasti ühe mõtlematu teoga! Avaldagem kõik oma arvamust sel teemal ja aidakem otsustajail valikut teha!
Loodan, et kohtume Läänemaa hariduselu 100 aasta juubelil ja siis juba kõik ühiselt Wiedemanni tänava koolis. Seniks kõigile edu.
Elvi Benno (Ulla), Haapsalu I keskkooli 37. lennu vilistlane
