Kuidas sekkuda nii, et sellest abivajajale ka tõeliselt abi oleks? Info abivajavast lapsest peab jõudma isikuteni, kes on volitatud reageerima, olukorda kaaluma, vajalikke meetmeid rakendama.
Jõulud on ukse ees, pühad tulevad taas. Abivajavad lapsed ja pered pole meie omandisse kuuluvad lood, need vajavad tõelist sekkumist, kõike seda saab teha aga paraku vaid info olemasolul.
Sind ainult palun, isa, ära joo purju ennast, jälle kui kord pühad saabuvad…
Vahetult pärast isadepäeva lugesin Facebookis postitust, mis rääkis mahlakalt sellest, kuidas üks meesterahvas isadepäeval torti ostma minnes möödus väikesest nutvast tüdrukust ning asja uurima asudes selgus, et ema ja isa olid läinud kasiinosse.
Postituse autor kirjeldas värvikalt häbi, viha ja segadust, mis teda valdas hädas oleva lapse kadunud vanemaid otsides. Olles viimased lõpuks üles leidnud, nahutas ta tüdruku isa: “Et see oleks viimane kord! Mul on olemas su auto number ja ma tõepoolest helistan lastekaitsesse, kui selline asi veel kord juhtub!”
Seda lugedes jäid mind vaevama vastakad tunded. Ühest küljest on muidugi tubli, et möödakäija sekkus ja oma nördimusest avalikult kirjutas, et juhtunut laiemalt teadvustada. See postitus sai sõpradelt ja tuttavatelt ning võõrastelt inimestelt sotsiaalmeedias sadu meeldimisi ning enam kui 9000 jagamist.
On ülekohtune, et ükski laps sellist olukorda üldse kogema peab: tundub, et see lugu läks paljudele korda ja kuuldavasti võtsid kirjutajaga ühendust ka paljude meediakanalite esindajad, et teada saada isa auto number ja juhtunut omakorda kajastada. Kuna aga on karta, et peres on nii ema kui ka sõltlasest isa ise abivajajad, olen väga tänulik, et sekkuja tolle rohelises jopes isa auto numbrit meediakanalitele ei andnud, ja seda eelkõige lapse turvalisuse ja privaatsuse huvides, sest omakohus ja nõiajaht isa vastu pole kindlasti imeline meede, mis abivajavat last ja tema vanemaid reaalselt aitaks.
Praegu koostatakse Eestis uut lastekaitseseadust. Lapse kaitsmine on paljude inimeste töökohustus, aga ka meie kõigi võimalus: igaüks peaks märkama ja sekkuma, kui laps abi vajab. Üks lastekaitsetöötaja jagas oma kogemusi selle kohta, kuidas ta on käinud lasteaedades ja koolides õpetajatele rääkimas abivajavast lapsest. Küsimuse peale, kui mitu korda peaks lapse kehal enne sinikat nägema, kui abivajavast lapsest teada anda, arutlesid erialase haridusega ja lastega iga päev kokku puutuvad spetsialistid isekeskis, et no ehk kolmanda või viienda korra järel…
Aga miks mitte kohe esimesel korral sekkuda ja sellest teada anda? Miks peab laps kogema korduvalt valu, alandust, hoolimatust ja vägivalda, enne kui me kõrvalseisva täiskasvanuna võtame nõuks lisaks märkamisele ka reaalselt sekkuda? Mitu korda on see „isadepäeva tüdruk“ oodanud oma joobnud ema ja ennast mänguautomaadi taha unustanud isa? Mitu korda peab tüdruk kasiino ees nuttes oma vanemate väljailmumist ootama, et me kõrvalseisjana lõpuks otsustaksime, et nüüd on küll piir käes?
Kasiinost üles leitud isa lubas tol päeval nutvat tüdrukut märganud mehele, et see on viimane kord. Aga kas sõltlasest isa on oma sõna peremees, kes suudab lubadust pidada? Kas lapsel on abi sellest, kui kellegi taskus on „auto number juhuks, kui ma sind järgmine kord sellisest olukorrast leian“?
Lapse abi ja kaitseta jäämise eest vastutab igaüks, kes märkab abivajajat, kuid ei anna sellest teada. Hätta sattunud lapsest teatamine on alati põhjendatud: temast tuleb teada anda politseile või kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale, kellel on oskused ja õigus sekkuda ja abistada ning seejuures ei ole vaja karta naabri pahameelt või isikuandmete väärkasutamist.
On olemas üleriigiline tasuta lasteabitelefon 116 111 – see on „töökorras“ 24 tundi päevas ja sinna saab helistada nii telefoni, e-posti kui ka Skype’i teel. Sinna võivad helistada nii lapsed, kellel on mure, kui ka kõik need, kes märkavad abivajavat last – olgu selleks siis üksi tänaval nuttev väikelaps, kaubanduskeskuses kerjav teismeline või pidevalt üksinda kodus olev naabrilaps. Lasteabitelefon võtab ühendust lapse elukohajärgse lastekaitsjaga, et pere saaks vajalikku abi (kriisinõustamine, pereteraapia, isale kasiinokeeld jne).
Minu laste isa, kes töötab kiirabibrigaadis, on oma nelja lapse isaks olemise tundlikkusega korduvalt helistanud lasteabinumbrile ja kirjeldanud patsiendi peres valitsevat olukorda, informeerides kütmata ja täissuitsetatud korteris külmetavatest mudilastest, olematutest olmetingimustest väikelastega peres või narkouimas põrandal vedelevast emast.
Rõhutan veel kord: abivajavast lapsest teatamine on alati põhjendatud, sest puutudes temaga mingis kindlas olukorras kokku vaid loetud minutite või tundide vältel, ei oska me hinnata tõelise abi vajadust. Hindamise peavad läbi viima ja lõpliku otsuse tegema nõustajad, kellel on selleks tööks asjakohased teadmised ja kogemused.
Me ei tohi üürikese kokkupuutepunkti ajel ja täielikku infot valdamata otsustada, et see on laps, kes peab „veel paar sinikat koguma“, enne kui on käes õige aeg teatamiseks.
Loo postitaja kirjutas: “Ütlen, et see oleks viimane kord. Ütlen, et mul on olemas Su auto number ja ma tõepoolest helistan politseisse ja lastekaitsesse kui selline asi veelkord kordub. Saan isegi aru oma ähvarduse hõredusest, aga see on antud hetkel parim, mida ma teha saan. Mees kohmab vabanduseks, et sõbranna jäi lapsega ja on kusagile ära läinud. Ma ütlen, et jää vait. Mine ja osta oma lapsele kooki ja ole temaga, täna on isadepäev, mitte ära istu kasintsis.”
Ja jõulukuu on käes, peatselt tulevad pühad taas. Kuidas sekkuda nii, et sellest abivajajale ka tõeliselt abi oleks? Muidu on oht, et kohtume selle tüdrukuga pikkade pühade ajal taas kasiino ukse ees…
Enne tsiteeritud laulus palutakse: “Too emale sa lilli parem linnast, sest pisaraid on valus vaadata.” Meil on valus neid pisaraid vaadata, aga samal ajal on kuskil see tüdruk, kellele need pisarad on elu igapäevane osa. Need pisarad ei kao kuhugi seni, kuni meie, täiskasvanud, kõrvalseisjana leiame lisaks märkamise julgusele ka julguse adekvaatselt sekkuda. Keegi ei tohi jääda oma murega üksi – ei laps ega vanem.
Triin Lumi
minu peres kasvab 3 tütart ja poeg
Meil sekkub võim rahva tegemistesse nii et pole kuuld ega näind ja rahvas on loll temaga ei pea üldse rääkima.
kas haapsalus on lastekaitsega tegelevat inimest?
sekkuda tuleb valimiskasti juures. 19 euri näitab valitsuserakondade suhtumist lastesse, sama ka töötuse kasv ja madal palgatase ning EL sotsiaalharta garantiide valitsuse poolt tänaseni ratifitseerimata jätmine.
kerjusriik ja pidev almu palumine ei ole meie rahva eesmärk ellujäämiseks
Ehk siis külvata rohkem maksumaksja pappi, mida kasinnile või tubakale/alkole kulutada. Mõistlik loogika:)