„Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus”
Stsenarist Mihkel Ulman
Režissöör Rene Vilbre
Esilinastub 14. detsembril Haapsalu kultuurikeskuses
„Väikelinna detektiivid” on kohalike meeli erutanud sellest peale, kui kevadel teatati, et Haapsalus hakatakse ETV2 tarvis filmima lastesarja.
Suvel järgnesidki võtted. Ka kohalikud said massistseenides osaleda. Sügiseks selgus, et ülesvõetud materjal annab peale sarja välja ka filmi.
Laupäeval jõuab lõpuks kätte päev, mil saab Haapsalu kinopublik — Eestis esimesena — tulemust suurel ekraanil näha ja hinnata.
Eesmärk meelt lahutada suurepäraselt täidetud
Allakirjutanu peab tunnistama, et pole varem ühtegi filmi arvustanud ega tea ka filmitegemisest, režissööri– või operaatoritööst suurt midagi.
Filme ei tehtagi aga ju kriitikuile, vaid ikka vaatajaile. Oluline on, kuidas nemad tulemuse vastu võtavad. Seda enam, et tegemist on kogupere seiklusfilmiga, millest pole tohutut sügavust ega kunstilisi sümboleid otsida mõtet.
Filmi eesmärk on väiksemate ja suuremate meelt lahutada. Ette rutates olgu öeldud, et sellega saab „Väikelinna detektiivid” suurepäraselt hakkama. Nii arvas pärast filmivaatamist ka 12aastane Magnus.
Et oodata on korralikku tulemust, võis aimata juba siis, kui avalikustati filmi tegijad. Mihkel Ulman on oma kirjutamisoskusi korduvalt tõestanud — „Ohtliku lennu”, „Tuulepealse maa” ja „Kättemaksukontori” stsenaristina.
Koos režissöör René Vilbrega on ette näidata ka vahva lastefilm „Röövlirahnu Martin”, mis sai 2005. aastal Lüübekis Põhjamaade filmifestivalil Põhjamaade parima lastefilmi tiitli.
Ei saa mainimata jätta ka operaatorit — meie oma, Haapsalust pärit Kristjan–Jaak Nuudit, kelle üks viimatisi operaatoritöid „Kertu” meelitas tänavu kõigist Eesti filmidest suurima publiku kinno, mööda festivale rännates kogutud auhindadest rääkimata.
Blomkvistilik Valge Daami loo uurimine
„Väikelinna detektiivide” tegijad pole varjanud, et lugu meenutab Astrid Lindgreni „Meisterdetektiiv Blomkvisti”.
Mõlema tegevus toimub suvises väikelinnas, kus unise elu varjus toimub salapäraseid kriminaalseid lugusid. Nutikad lapsed, kes seavad õigluse jalule ja paljastavad pahad. Siin aga sarnasus lõpebki.
Meie filmilugu liigub kahe ajastu vahel — tänapäevas ja 15. sajandi Haapsalu linnuses. Selgub, et minevikust on tänapäeva jõudnud enamatki kui linnusemüürid ja augustiööl kabeliaknale ilmuv müstiline valge naisekuju.
Allakirjutanu meelest oli just Valge Daami „tõeline” lugu filmi põnevaim osa.
Kes meist ei teaks algupärast Valge Daami legendi — lugu armastuse nimel kloostrimüüride vahele läinud poisirõivais tütarlapsest, kes aga avastati ja karistuseks ristimiskabeli seina müüriti.
Mõned legendi elemendid on detektiivide–filmis täitsa olemas, aga tüdruku linnusesse sattumise asjaolud, seal aset leidva ja neiu avastamisloo on filmitegijad pahupidi keeranud ja harglaliku kriminaalsusega vürtsitanud.
Kuidas täpselt, ei tahaks siinkohal avaldada — muidu pole kinos põnev. Tulemus on igati nauditav.
Eriti paitavad kõrva vihjed linnusemuuseumi ekspositsioonile — on munk Bonifatsius (Jaan Rekkor) ja tema alkeemialabor, on tehisinimese homunkuluse valmistamine Paracelsiuse retsepti järgi.
Valge Daami teema pani kuklas tiksuma mõtte, miks ei võiks just see lugu olla aluseks mõnele tulevikus mängitavale vabaõhulavastusele. Või kui daami lugu omaette filmiks monteeritaks ja seda näiteks linnusemuuseumis näidataks.
Teine oluline lugu: kellarööv!
Jätame mineviku. Filmilinalt vastu vaatav tänapäeva Haapsalu on just selline, nagu üks armas väikelinn olema peab — kitsad tänavad, salapärased hoovid, promenaad, raudteejaam ja linnusevaremed.
Linnas suvevaheaega veetvad lapsed Karl (Mikk Kaasik), Markus (Miikael Ainla), Emilia (Liisa Koppel) ja Rosanna (Mariann Vilbre) komistavad põnevaile ja kriminaalseile seiklustele.
Lugu keerleb ümber vanade kellade. Laste sõber, vanalinnas antiigiäri pidav Herman Krookus (Lembit Ulfsak) satub ootamatu rünnaku ohvriks. Äpuvõitu kurikaelad (Tarvo Sõmer ja Indrek Taalmaa) viivad tema ärist kaasa mitu kultuuriloolise väärtusega kella.
Loomulikult tuleb röövi uurida Markuse ja Emilia politseinikust isal (Tambet Tuisk). Samal ajal on laste linnusemuuseumis töötava ema (Hilje Murel) tähelepanu hõivanud kuulus fotograaf Stig Velson (Priit Võigemast), kes tunneb erakordselt suurt huvi Valge Daami loo vastu.
Omal käel hakkavad kellaröövleid taga ajama ka lapsed ja just neil õnnestub kurikaelad paljastada. Pättide kinnipidamine filmi keskel on siiski petlik, sest kuigi väikesed kalad võrku püüti, jätkavad kavalamad tegelased tegutsemist.
Mida filmi lõpupoole, seda põnevamaks lugu kisub, päädides püstolilaskude ja tagaajamisega öises linnuses.
Lugusid on filmis rohkemgi
Kohalikke olusid tundvale vaatajale võivad silma hakata ka häirivad pisiasjad. Näiteks pole kõik filmis nimetatud kohad seal, kus nad tegelikult on.
Pole hullu — tegemist on ikkagi mängu–, mitte dokumentaalfilmiga. Ehk jäid pisikesed prohmakad silma just sellepärast, et kogu ülejäänud filmilugu tundus nii tõetruu.
Kuigi filmitegijad on lubanud kahte paralleelselt kulgevat lugu — Valge Daami oma ja nelja lapse põnevaid suveseiklusi tänapäeva Haapsalus —, on lugusid filmis tegelikult rohkem. On armukadedusnoodiga vürtsitatud täiskasvanute lugu, on ühe pere lugu varateismeliste laste toimetulekust ema raske haigusega.
Igal juhul on „Väikelinna detektiivid” film, mille pärast tasub sammud kinno seada ja mis sunnib põnevusega ootama järgmisel aastal eetrisse jõudvat samanimelist sarja.
Kaire Reiljan
