Läänemaa turvalisuse teemakojal on lõppevast aastast ette näidata mitu õnnestunud koostööüritust, kuid murekohti, millele maakonnas tähelepanu pöörata, jagub veel aastateks.
Läänemaal ennetusega tegelevaid asutusi ja spetsialiste ühendav turvalisuse teemakoda tõmbas läinud nädalal tänavusele tegevusele joone alla.
Teemakoja juhi Hele Leek–Amburi sõnul viidi tänavu ellu 23 alaprojekti — seminari, koolitust, kampaaniat.
„Tulemuslikumad on koostööprojektid, millest on saanud traditsioonilised ühisettevõtmised,” lisas Leek–Ambur.
Ta tõi näiteks maakonna tervisekonverentsi, 6. klasside ohutusmängu „Kaitse end ja aita teist” ning ohutuspäeva.
Enamik tänavusi koolitusi–seminare rääkis tervislikust toitumisest ja liikumisest, näiteks maakonna koolides tehtud toidu–uuring.
Terviseprofiili andmeil on Lääne maakonna noored Eesti keskmisest ülekaalulisemad. Aktiivsed vanemad on kaevanud, et koolide toitlustamine pole kvaliteetne. Lapsed eelistavad rämpstoitu.
Leek–Amburile teeb rõõmu, et inimeste terviseteadlikkus on paranemas ja on kodanikualgatusi — näiteks korraldatakse asutustes tervisepäevi.
„Inimesed üritavad end järjest enam harida. Kuidas elada oma elu õnnelikuna — see on hea tervisemõõdik,” lisas ta.
„Mureks on ikkagi õnnetused, mis ennetustööle vaatamata juhtuvad,” nentis Leek–Ambur. Näiteks oli tänavu eriti must aasta liikluses, õnnetustes hukkus viis inimest.
„Iga vigastuse või — veel hullem — surmaga lõppev õnnetus on maakonnale katastroof. Tegelikult peaks olema võimalik ka nii, et ei juhtuks ühtegi vigastust ega õnnetust,” ütles teemakoja juht.
Tema sõnul ei piisa õnnetuste vältimiseks ainult ametkondade võrgustikust, spetsialistide tarkusest, koolide programmist ja kodusest kasvatusest. Meie kõigi suhtumine peab muutuma hoolivamaks ja keskkond peab positiivset tervisekäitumist rohkem toetama.
„Ennetustöö on ka iga eakaaslase märkamine ja teadmine, kuidas oma sõpra aidata, kui ta on end kas purju joonud või teeb muud riskantset,” ütles Leek–Ambur.
Maakonna turvalisuse teemakoda koostab iga aasta alguses tervisestatistikale ja valdkondlikule teabele tuginedes aasta tegevuskava. Mööda ei vaadata ka eelmise aasta murekohtadest.
Leek–Amburi sõnul mängib plaanide tegemisel kõige suuremat rolli raha. Paraku on programmid, kust raha taotleda saab, kindla suunitlusega. „See segab väga,” tunnistas ta.
„Ei julge enam unistadagi, et kuskilt eelarvest hakkaks tulema püsirahastus või et meile rongide kaupa tippspetsialiste saabuks,” ütles Leek–Ambur.
„Ennetustöö kahjuks räägib rahajagamisel ka see, et tulemus pole kohe mõõdetav, vaid tegevuste mõju näeb alles 3–4 aasta pärast,” selgitas ta.
Leek–Ambur ütles, et enamik programme ja projekte on mõeldud keskklassile, kes jõuavad tarbida ja enda eest seista. Suutlikkus pöörata tähelepanu nõrgematele, nt vaestele või erivajadustega inimestele aga väheneb.
Sedamööda kuidas jõukamad inimesed Tallinna koonduvad, väheneb ka tähelepanu maapiirkonna äärealadele, kuhu ei jõua Leek–Amburi sõnul enam praegu ükski programm ega projekt.
